Päeval küündis temperatuur 28 kraadini. Kõik sääsed, kes siin kunagi elasid on nüüd ametlikult kuumarabandusse surnud. Metsad ülikuivad, õhk on täiesti ära praetud. Öösel ei lange temperatuur enam alla 16 kraadi. Värskust ei teki kusagilt peale. Veetemperatuur kerkib mühinal - naabrilapsed täna juba pikalt ujusid.Kella nelja paiku läksin õhtusele püügile. Kuna kell üheksa pidi jalgpall algama, siis pikka õhtut polnud plaanis teha.
Ühtaegu käivitus järgmine püügifaas - "kala on mujal". Sellel faasil on vähemalt kaks täiest mõttetut alamosa. Esimene on see, mida tavaliselt iga aasta proovin ja mis sõnastatuna kõlab umbes selle loogika järgi - kui minu tavalistel trassidel kala ei võta, siis ilmselt ei ole ta tavalistes paikades. Järelikult tuleb sõita teisi "kive".
Teine alamosa on "mujal on kindlasti parem" arvamine, ehk kala tuleb mujale otsima minna. Teisele jõele või teisele lõigule. Kumbki neist tegevustest tavaliselt vilja ei kanna, aga enne ju teada ei saa kui järgi pole proovinud:-)
Sedapuhku otsustasin selle faasi teist alamosa rakendada. Plaanis oli minna Tupo jõest ülesvoolu. Üldse esimest korda. Pole kunagi seal käinud, sest voolust tingitud metsikud lained väga ei ole kiskunud. Maa tundmatu, vähe käidav, ohtlik ... samas väidetavalt vingete aukudega. Nüüd on vool vaiksem, aeg oli asja uurida.Kell 16 panin mootori käima ja töristasin vaikselt tunnikese ülespoole. Distantsilt vast miski 4-5 kilomeetrit. Mobiilimasti juurde välja. Terve lõik ühtlaselt kiire vooluga, suuresti madal, vahel sekka sügavamaid lõike kus üliohtlikud kivid. Vaatad, et ilus sügav koht, põhi ei paista ja järgmine hetk paadi kõrvalt veealune kivi vastu tuleb. Kivil vaevu 5 cm vett peal ja ei mingeid suuri pööriseid, mille järgi neid eemalt lugeda. Ja selliseid oli mitmeid. Kuidagi õnnestus neid siiski vältida.
Masti juures panin landid likku. Seltskond sama, mis hommikul. Kulgesin suures osas enamvähem 1/3 peal jõest, rootsi poolele lähemal. Kogu trass huvitav aga jube väsitav. Praktiliselt puudusid nn puhkekohad vaiksema vooluga kohtade näol. Pidevalt pidi aerudega jõhkralt vaeva nägema.
Kaks korda õnnestus lant põhja kinni sõita. Esimesel korral tõmbasin kaldasse, võtsid ridvad välja ja üritasin siis kaldal liikudes lanti põhjast lahti saada. Tutkit. Aitas ainult mootoriga teisele poole kivi sõitmine. Teisel korral enam lante välja ei võtnud, kargasin kohe mootori juurde ja sõitsin kõik landid vees järgi lohisema julmalt kakskümmend meetrit tagasi. Kätte sain sellegi vobleri.
Lõhet ei näinud ja ka harjus oli sellel trassil üllatavalt vaikne. Ainukese korraliku poisi (510gr) sain alles Jaanuse mökki alla välja jõudnuna. Lõpetuseks tegin oma tavalise trassi ka veel otsa. Kaks kala ennast näitasid - esimene suure männi juures jõe keskel, teine kolmanda kärestiku kõrval. Mõlema nägemised siis, kui juba paadiga peale sõitmine välistatud oli.Õhtuks tuli 4-5 paati ka peale. Unto teiste seas. Läksin ise ikkagi jalgpallile ära.
...
Hommikune 2 tunnine tiir sai alguse kell 8. Väljas 18 kraadi. Lõõskav päike. Otsa sidusin: oranzi wäylä, punase poppeli, punase edi, lillaka hejo. Mökki juurest tõmbasin paadi jõe keskele, sealt laskusin Iivika kivini, kus pisut kivi tsooni läbi kammisin. Siis risti üle jõe. Saare taha seekord ei läinud, võtsin hoopis jõe keskmise osa. Peale seda pumba auk, kärestikest paremalt mööda, rootsi kolmandiku pealt paatide sisselaskmise kohani välja.
Ainuke elumärk toimus just tavalisel trassil - rootsi saare kõrval käis korralik plärtsakas. Sinna ma seda kuuldes enam kuidagi ei saanud ennast sättida. Ka harjus oli oluliselt passiivsem kui eile. Lõpuks ühe mööduka paadini sain, aga välja tõstes kukkus seegi otsast. Ilma kahvata ikka päris keeruline neid "turbojäneseid" paati tõsta...Kell pool üksteist tulin tulema. Enam ei kannatanud olla.
PS! Siiamaani pole näinud ühegi lõhe hüpet vaiksema ala peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar