Tornionjoki, 16. juuli 2018

"Külmalaine" (pühapäev oli ainult 24 kraadi sooja) on nüüdseks jälle möödas ja esmaspäeval vajutas  termomeeter gaasi uuesti põhja. 29 kraadi tuli ära. Kella poole seitsme paiku marssisin jõe äärde alla ära, et pisut asju sättida ja lootuses mõnda hüpet enne pealeminekut näha. Ja nägingi. Kaks korda käis üks lõhe pinnas, paadist pisut ülesvoolu. Kuna aega veel oli (püüda ei tohtinud), siis lohistasin paadi piki kaldaalust vett 100 meetrit ülesvoolu. Seal panin kivide taguses augus punkt kell 7 landid sisse.

Õigemini landid ja putukad. Vasakpoolne ritv jäi putukale. Järgmine edile. Peale seda tuli uus ostetud väikene punane vobler. Tollel konksud nii pehmed, et keerasin rullil pidurit veel rohkem maha. Neljandale kaikale läks ostetud must putukas. Uskumatu hinnaga sai soetatud - 8.5 eurot tükk. Rovaniemi kalapoest.

Tegin õhtu jooksul kolm tiiru. Kõik sisuliselt ühesugused - stardipaik paadi randumiskohast 100 m ülesvoolu, meie karidest mööda, siis jõe keskele, sealt Iivika kivi juurde, kust omakorda risti üle jõe rootsi saare kõrvale ja sealt keset jõge kuni rootsi suure kivini. Siis tagasi. Üle madaliku soome randa enam ei kippunud. Jõgi nädala jooksul veel 10 cm langenud ja sealt ülesaamine juba kahtlase võitu.

Esimene tiir näitas päris mitut kala. Lisaks kaldalt nähtule käis kaks tükki pinnas enne Iivika kivi jõe keskpaigas. Ühele õnnestus ka kenasti peale sõita, sest too otsustas täpselt vasakpoolse putuka juures veel korraks lendu tõusta. Ei tea kas ehmatas... Selline 4-5 kilone hele kala oli. Ühte lõhet nägin mängimas haabade kohal. See oli pisut väiksem.

Haabade juurest laksas esimesel tiirul otsa üks kena harjus. Käisin hiljem seda spetsiaalselt Mehise jaoks rootsi saarel pildistamas. Et siis lisaks loodusvaadetele üks kalapilt ka oleks:-)

Teine tiir lõhesid ei näidanud. Küll aga sain ühe võtu kätte. Olin just Iivika kivi juures, kui peale pikka pikka praktiliselt ühel koha peal passimist läks keegi närvi. Laks vasaku ridva putukale oli tugev, sain kiirelt aerudega ridva rulli ja kärri jooksma, aga ... kukkus ära. Kui paari päeva eest jäi väike kahtlus hinge - et kas ikka oli lõhe - siis see oli selgelt õige sort. Aga ju siis polnud minu kala.

Teise tiiru lõpp tõi lohutuseks teise korraliku harjuse (esimene 485gr, teine 520gr). Sel aastal on harjus sort ikka väga viisakas. Selle üle kurta küll ei saa. Mõlemad tulid harjuse putuka peale.

Kolmas tiir pakkus saare taga ühe lendava merika nägemise. Aga see oli ka kõik. Isegi harjused enam ei võtnud.

Mõtlesin, et järgmisel korral peaks vobleritest loobuma. Selline kompromiss vobleri ja putuka vahel ei tundu hea. Vobler tahaks sügavamale saamiseks kiiremat sõitmist, putukas pigem vaiksemat. Pendeldamine kahe kiiruse vahel ühe neist kahest püügi mõttes välja lülitab. Seda enam et siiamaani pole lantidele lõhevõttu saanudki ja vesi läheb ilmselt veel soojemaks.

Teisipäev lubab juba 31 kraadi. Ei tea kas majast jalga välja tõstab...