Tornionjoki, suur jalgpalli finaal, 14-15. juuli 2018

Soomes poes käies jäi ERÄ näppu ja sealt üks artikkel Matkakosel kalastavast Tommi Collinist. Paadiga püüdjast, mitte kaldalt spinfluga. Mõned päris huvitavad mõtted olid.

Tema hinnangul ei ole landi puhul mitte värv või mäng tähtsad, vaid see kuidas seda lanti serveeritakse. Tulemuslikkusest 70% määrab see kuidas lant lõhele ette sätitakse, 20% see kuidas lant mängib ja vaid 10% see mis värvi lant on. Tuleb välja et ma olen nüüd nädal aega lante valesti serveerinud:-) Püüdja arvates oli serveerimise mõte selles, et lant peaks lõhe ette tekkima ootamatult, üllatuslikult. Siis lõhe ärritub ja lanti rabab. Kuna mees teeb ise lante ja müüb neid, siis ei tundu see teooria tema landimüügile just väga tugev argument olema.

Teine huvitav nüans oli see, et kui üldjuhul on siin jõel patt kasutada landilõkse, siis tema neid kasutab. Ilma pöörlata. Ja mitte mugavusest, et saaks rohkem lante vahetada, vaid et lant pidavat siis pisut paremini mängima. Ilmselt surub raskus vobleri noka pisut rohkem alla poole ja mäng seetõttu pisut teistsugusem. Peaks vist kunagi proovima.

Kolmas väide oli, et liikuv lõhe lanti ei haara. Kala peab olema paigal, puhkamas. See küll pigem üldisem "rahvasuu" arvamus, mida mees siis kinnitas. See küll natukene kahtlane tundub, aga kes sinna vee alla ikka näeb.

Lõpetuseks kumas jutust läbi, et kui vesi on üle kahekümne kraadi, siis pole mõtet lõhet püüda. Sellele kirjutan nüüd käesolev nädala vaatenurgast kindlasti alla:-)

...

Päeval müristas kõvasti mõlemal pool jõge. Pilved aga meieni ei jõudnudki ja nii sain peale vutti õhtusele tiirule minna. Ilmselgelt polnud ma sellest veetemperatuuri jutust midagi õppinud:-)

Lantide puhul tegin järjekordselt muudatusi. Vasak jäi putukale, järgmine punasele edile, siis kirakka ja parempoolseks panin Unto soovitusel landi ja putuka kokku. St. et alumine on lant, sellest meeter ülespoole väikese lipsu otsas putukas. Landiks sai sinna algselt punane jan, mis teiseks tiiruks asendus punase joonasega. Lähtusin teooriast et sooja veega peaks sööt olema võimalikult pisike ja see joonas kogu landikarbis praktiliselt kõige väiksem versioon.
Esimene tiiru mökkist jõe keskpaika pidi kuni suure rootsi kivini. Siis ridvad kokku ja teine tiir. Tupo jõest voolusängi pidi alla välja. Kärestike lõpuni.

Võtte lõhe ritvadele ei saanud. Harjus teist päeva passiivne, vaid üks kargas väikese  harjuse putuka otsa. Kahte lõhet sai pinnas nähtud, üks mökkide all kiires voolus, teine kaugel rootsi kivi kandis, keset jõge. Mõlemad näitasid ennast esimese tiiru ajal. Teise tiiru ajal keegi pinnas ei käinud.

Kogu õhtu sõitsin üksinda - kõik teised paadid on loobunud.

...

Hommikune round jäi vahele. Peale läksin alles poole kahe paiku päeval. Taamal müristas kõvasti, kuid lootsin, et ei pilv tule peale.

Lantides tegin jälle muudatusi. Kaks vasakpoolsemat jäid samaks, kolmandaks läks punane joonas ja neljandaks koos putukaga väikene must-punane-kollane hejo.

Sain vaevalt paadi rannast lahti kui tibama hakkas. Esialgu polnud hullu, kuigi müristas juba päris lähedal. Äike mõjus lõhedele kuidagi ärritavalt - neli erinevat kala käis lühikese ajaga pinnas. Enamus voolujoonel, üks ka Jaanuse maja aluse kivi kõrval. Seal ikkagi oli lõhe paigas...

Poolel teel nurgapealse kivini sai äikesepilv mind kätte. Panin küll kiirelt asjad kätte, kuid läbi paduka koju kihutades said riided korralikult läbi pestud.

Pilv polnud õnneks suur ja kulges tormakalt edasi. Nii sai peale riiete  vahetust veel paariks tunniks peale mindud. Tegin kaks lühikest lõiku mökki alusel alal ja ühe stardi ka üleval pool Tupo jõe suuet. Viimasest alla tulles õnnestus punane edi korralikult kinni sõita, kuid päästeaktsioon päästis päeva (landi). Sama stsenaarium kordus Jaanuse maja kivi juures, kus sedapuhku vasakpoolse putuka kivisse sõitsin. Ka seekord toimetas päästeteenistus laitmatult.

Pikalt peal ei olnud, kuna vastik läänetuul keris hoo üles. Paar harjust käis ka putuka otsas, kuid mingit actionit peale äikest nagu ikka ei toimunud.

Nüüd püügirahu ja jalka finaal.