Kasari - Matsalu looduskaitse alal, 22. juuli 2023

Kunagi 90ndatel oli Kasari jõe loodukaitse ala piirkond ülikõva püügitsoon, kus jääpealt kangutati mitmekiloseid karpe ja latikaid, kevadeti sikutati suuri säinaid ja hiljem hauge, sügisel suuri merest tõusvaid lutse. Mäletan, et kui esimest korda looduskaitse ala keskusest jõele loa soetasin ja talvel jääpealt Karjamaa august poolekiloseid nurge või latikaid (kes seda enam täpselt mäletab kummad nad olid) sikutasin, kõvemad mehed kõrval korralikke latikaid kangutasid, siis tundus see tol hetkel ulme hea koht... nii ongi läbi aastakümnete minuga kaasas käinud mõte, et Matsalu looduskaitse alal asuva Kasari jõe puhul on tegemist eldoraadoga.

Olles nüüdseks paarkümmend aastat Vigala jõe ääres pesitsenud, olen sinna alale veel kahel korral loa soetanud. Üks kord talvel Karjamaa august ahvenaid kiusanud ja teisel korral Kloostri all lutse meelitanud. Tulemused pole olnud eldoraado väärilised, aga häid mälestusi ja uskumisi need kustutada ei suutnud. Nii olimegi juuli kuu teise poole laupäevaks koostanud plaani avastada eldoraadot suvel ja paadiga.

Juulikuu on landiga haugipüügiks mitte just kõige mõistlikum kuu, sest röövel himustab sel ajal enamasti elussööta ja toitub hilisõhtul või varahommikul. Samas võimalikult suurte alade läbi uurimiseks on suvised pikad päevad ja trollimine just head vahendid. Saab aimu erinevatest sügavustest, madalikest ja süvendikest.

Lubade süsteem on looduskaitse alal pehmelt öeldes... keeruline. Ajalised piirangud, liikumisega seotud piirangud, kiirusepiirangud... Tundub, et kõik mida üldse on võimalik piirata on ka kasutusele võetud. Püügiload mille soetasime, lubavad püüda kuni novembri keskpaigani ja seda Kasari, Liivi, Ranna, Rõude, Tuudi ja Penijõel. Kõlab justkui hästi. Samas kaardirakendus ütleb, et Tuudi jõe suudmest allavoolu kuni mereni ulatuval osal enam püüda ei tohi. Merelahel ka mitte, sest seal on juba täiesti eraldi luba. Et asi liiga lihtne ei oleks, on infokogumikele väikeseid lisanõkse juurde mõeldud. Luba ütleb, et Tuudil võib püüda, samas kui Kloostris asuv suur kaart sellist jõge üldse ei näita. Internet õnneks jutustas lahti, et Tuudi jõgi on alamjooksul Suitsu jõe nimeline ehk tegemist ühe ja sama asjaga.

Kokkuvõtvalt - lubade süsteem ei ole lihtsaks tehtud ja tundub pigem kalamehe peletamiseks mõeldud olevat. Samas loa hind on madal, 7 euri kolme kuu eest pole just palju.

Paati saab looduskaitse ala peal sisse lasta Kloostris, kus on täitsa hea slipp tehtud. Pisut järsk, aga ei miskit hullu. Sealt me peale suundusimegi.

Esimene üllatus oli see, et parklas oli kohale jõudes juba neli paadikäru ees ootamas. Hilisem jõepeal veedetud aeg näitas seda, et need ei jäänud ka ainukesteks. Päeva peale tuli meile vastu üheksa erinevat paati, lisaks oli Rõude kandis ka mitmeid kaldalt püüdjaid.

Alustuseks suundusime Kloostrist allavoolu.  Jõgi on selles lõigus kitsavõitu (olles palju Kasari keskjooksul kalastanud, tundus see üsna üllatav) ja läks peagi ... veel kitsamaks. Peale esimest sirget ja paari kurvi kerkis silme ette sirge, millel pole lõppu. Nagu mingi maantee Ameerikas, kus sõidad kümme kilti otse, siis keerab tee kopika võrra paremale. Kaardi peal see nii hirmus välja ei näinudki, kui tegelikkuses. Tegemist oli sisuliselt pika ja kitsa kraaviga, kus kolm paati juba üksteise kõrvale naljalt ei mahu. Ja sedapuhku polnud ekskavaatori mehed enne kaevamist kanget alla võtnud ja seetõttu nägi kraav välja nagu joonlaua järgi sätitud. Päris kummaline oli trollida - liigud edasi, samas kraavi teist otsa ikka pole näha. Umbes nagu mr. Bean oma prantsuse puhkuse reisil, kui ta mootoriga jalgratast pool tundi tee ääres hääletades ootas :-)

Kuni kraavini oli jõe sügavus selline 1.0-2.5 meetri vahel, pidevalt kõikudes. Kraavis oli sügavus juba suhteliselt stabiilselt 2.5 meetrit. Sirge keskel jõudsime eelpool jutuks tulnud Suitsu jõeni, sealt edasi algas suurel jõel keeluala ja keerasime sealt harujõkke sisse. See oli sisuliselt teine kraav. Lihtsalt kitsam ja natukene lühem, mis mingi aja möödudes aina kitsamaks muutus ja sealt edasi me enam kaugele trügima ei hakanud. Keerasime otsa ringi ja trollisime tagasi.  Vahepeal kohtades, kus kajalood midagi põnevamat suutis tuvastada, tegime ankrupause. Jigitamised, microjigitamised, pöörlevad, popperid, konnad...

Kuigi ilm oli meid püügi mõttes soosinud, pakkudes enamasti pilvisemaid olusid, sekka ka paar vihmapilve ja kajalood justkui kala jões näitas, siis saagi üle just suuremat rõõmustamist polnud. Kasari osa peal üks mõõdukas, Tuudi peal üks kilo pluss kala, mis õnneks enne paati minema sai, mõned väikesed kupuvahid ja paar väikest ahvenat ka sekka. Noh kesksuvi, päevane aeg ju ka.

Kloostri juurde tagasi jõudes suundusime ülesvoolu, kus peale esimest kurve ootas meid ees ... järgmine pikk sirge. Kui allavoolu alad olid sisuliselt kõrkjate vahele kaevatud, suures osas ilma kallasteta alad ja pidevalt oli tunne, et kalad on jõesängist väljas olevatel pilliroo alade vahel, siis ülesvoolu oli jõe vasakusse kaldasse järsem äär tekitatud ning ka jõe teine pool ei olnud pilliroogude osas lõputu. Üldse oli kõrkjaid vähem ja rohkem kupulehti.

Peale pikka pikka sirget, Vanajõe suudmest alates, muutus veekogu kraavi asemel ootamatult jõeks. Sealt edasi oligi põnev. Jõgi vookles käänakust käänakuni ja oli paar korda laiem, kui eelnevas kraavis. Lisaks täiendasid idülli sissetulevad jõesuudmed ja ka suur sonn. Sügavus vaheldus pidevalt ja kõikus meetri ning 3.5 meetri vahel. Tänu madalatele aladele oli rohtu metsikult ja trollimine ootamatult aktiivne püügiviis. Pidev landi sisse kerimine ja rohust puhastamine oli põhiline tegevus. Vanajõe nurk oli huvitav, Rõude jõe suue põnev, Karjamaa auk äge... Kuna õhtu lähenes ähvardava kiirusega, siis natuke kahju oli, et Liivi suudmeni me välja ei jõudnud. Samuti jäid harujõed peale suudmete läbi proovimata. Püügiruumi tundus neis olevat küll ja küll.

Mulje Kloostrist ülespoole olevast alast jättiski hoopis positiivsema mulje kui allavoolu osa. Laiust jõel oli, sügavust samuti, vaheldusrikkus oli sisse genereeritud. Õngega kisuks tagasi küll, paari kohta kaldapealt proovima. Kahjuks on need alad aga kevadeti enamasti keelu all...Damn birds :-)

Püügitulemused üleval pool alal aga palju paremad ei olnud. Üks mõõduhaug, mõned punnid, väikeseid ahvenad ja turbasid ka sekka. Samas lood näitas sellel jõe osal paaris kohas huvitavaid valgete kalade parvesid. Ja pikalt. Mõnes augus lausa saja meetri ulatuses. Nurud? Vimmad? Latikad? Sellest ka see õngega tagasituleku huvi. Haugi varje loodile joonistus sageli, aga käima me neid ei saanud. Üks püüdja, kellega rääkisime, mainis et koll oli landile järgi ujunud kuid otsa ümber keeranud. Ju seal piirkonnas siis suuremaid ikka elab.

Kella üheksa paiku kuulutasime oma eksirännakud lõppenuks. Koondmulje eldoraadost selle olemasolu ei kinnitanud, samas lootusi pihuks ja põrmuks ka ei teinud. Midagi nagu saime, midagi  päris meeldis, paar asja aga üdse tagasi ei tõmba (kraav!). Samas jääpealt kirbutaks ja õngega kaldalt vehiks seal küll. Sügist lutsu ja kevadist säinast äkki ka. Haug aga? Selleks peaks ilmselt sügise poole (luba ju kehtib pikalt) ühe korra veel minema, sel ajal kui kala närib ja talveks rasva kogub. Suvise püügi põhjal suuri järeldusi teha ei julgeks. Sügisese püügi lisaboonus võiks olla ka mõnele tõusvale punasele pihta saamine. Kitsal jõel on landil ikka keeruline kalast kaugelt mööda ujuda. Nii et eldoraado otsinguid tuleb ilmselt veel jätkata.