Alustasin sügava pealt, kus kulutasin kaks tundi kajaloodi varjude taga ajamisele. Ikka nii, et loodisin kala välja ja seejärel loopisin talle jigisid pähe. Kokku tehtud viiest ankrust sain vaid ühes võtu ja võin mürki võtta, et koll see küll polnud.
Samase paikka hakkas aina enam soome paate voorima ja nii tüdinesin püügitsoonist ning kolisin mere äärde. Seal ikka päris korralik laine peal. Jänes ka lisaks. Trollisin ja loopisin tõugja tsoonis oma kolm tundi. Tõugjat ei näinud aga trollides sain käe valgeks, ühe normaalse 3+ haugi ka, aga ikka väga armetu oli see võtt.
Tõugja puhul mängisin läbi erinevaid lante,
mida auto pagasnikust juurde leidsin. Leachi, paari pöörlevat…ei tea kas kala
ei olnud kohal või ei sobinud need pakutud ka.
Õhtuks läksin uuesti sügava peale lootuses,
et olukord on parananud. Aga ei! Sain vaid ühe võtu vobleri peale ja seegi
kukkus ära. Päris nutune… Kella kümnest tulin maha ära.
Pole voolu pole kala? Nii nutune päev, et
kokku vaid seitse kala ja ära võtta polnud midagi. Loodetavasti homme midagi
muutub.
Järgmisel hommikul, esmaspäeval, avastasin ärgates, et meil pole voolu. Elektrit. Hmm… esmalt tipa-tapa naabrite juurde… neil kõik toimis. Siis juba kõne Andresele…Kuna kohvi teha ei saanud, siis otsustasin linna minna. Äkki vahepeal selgub ka, mis toimub. Käisin ja täiendasin oma toidu- ja landivarusid. Tagasiteel mökkisse selgus, et meil miski arve maksmata.
Järgnes paar tunnikest peata olekut. Minna koju? Otsida sügavkülmutatud kaladele mingi varjupaik? Naabritelt särtsu küsida? Krt. Küll… Pikendus ka vaid 15m pikk.
Kuidagi nõutult imelikus olekus suundusin pealelõunal, kui kõik asjatoimetamised sai tehtud, vee peale. Isu nagu eriti polnudki. Tujutu olek.
Alustuseks sügava ala, mille läbi trollisin. Null võttu, mõned kenad kalad loodil. Seekord neid jigitama ei hakanud, sest voolu endiselt veel polnud ja eile sai alles selle “reha” otsa astutud. Edasi mere äärde.
Nii alustasingi tõugja tsoonist, seejärel trollisin ja lõpuks jigitasin. Seda kõike tegin ma umbes neli ringi. Jigi oli täiesti kasutu vahend. Troll pakkus haugi. Tõugjas aga… alustuseks üllatusin, et uus viidika Jesse kargab kiirel kerimisel veest välja. Sellist “kvaliteedi” teemat pole selle tootjaga enne olnud. Kus häda kõige suurem, seal näpitsad kõige lähemal. Kukkusin timmima. No kõva pool tunnikest nägin vaeva, aga jooksma ta sain. Tunnistan siin juures, et ega ma suurem asi landi jooksma õpetaja pole.
Tolku sellest aga polnud. Tõugja võtte ma ei saanud kummagi uue landiga. Samas plärtsatuste paraadi ka polnud. Siit teooria, mis vajab tõestamist – tõugjas istub sügava peal, pinna ligi, sest sinna röövikud ei tule; mingi aeg, kui vaja süüa, siis liigub ta madalasse, et viidikast kõht täis toppida. Kuna minu püügipaik on madalik, siis äkki nad polegi seal kogu aeg, sel ajal kui ma sinna loopima sattusin?
Juba kella seitsmest olin kaldal, et oma eelmise nädal saak Bonderi juurde sügavkülma transportida. Seejärel saun ja kuna viin külmkapis oli ka kiirelt soojenemas, siis hävitasin selle nagu ka ülejäänud söödava enne ära, kui see halvaks läheb 😊
Andke mulle elektrit! Ma tahtsin veel seda öelda, et… battery low… please charge…
...
PS! Kuna elektri lootus oli ähmane, kuulutasin reisi lõppenuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar