Soomes, eee 2... 16-18. oktoober 2024

Nelja päeva tundeid kokku võttes peaks ennast väljendama enamvähem nii... esimene päev - kohe kohe hakkab võtma. Teine päev - eile oli veel kalal suu kinni, aga täna teeb ta kindlasti karbi lahti. Kolmas päev - no kunagi peab see mittevõtt ju ometi lõppema. Neljas päev - ilmselt ei kavatse kala enam kunagi võtma hakata...

Lühidalt oli see nii ja sisuliselt on kõik sellega ka öeldud. Kuid alati on ju üks väike AGA.

Kolmandat päeva alustasime plaaniga minna teisele poole linna. Seega keerasime paadi nina Koskineni harusse ja sealt suurele jõele väljudes panime landid sappa. Noh tehniliselt Ain juba pani landi teele ja mina alles sättisin. Paadi nina oli risti jõge, kuna parempoolset nukki ei tasu lõigata, seal ju madal. Ma hakkasin oma lanti vette sättides juba tolle kaugust paika sättima, Ainil oli selleks ajaks vobler juba 5 sekundit töösügavuses, kui kärr käima läks. Lõikasin ikka liialt kurve otseks ja lant põhjas? Paadikaaslase esimene arvamus kinnitas seda, aga hetk hiljem tegi kärrile vahelduseks ridvaots jõnksatuse ja eelpool pakutud vastuse variant seati kõhkluse alla. Ja siis teine jõnks, mis selle juba peapeale keeras. Kala! Landi otsas! Misasja!

Kahv oli loomulikult kokkupakitult kamorkas ja nii sain natuke võõrast ritva hoides kala taltsutada, samal ajal kui Ain kahva üles otsis. Kala tõusis selle ajaga eemal pinda ja pakkusin hoobilt, et tõugjas või latikas. Seejärel majandas Ain kala paadile ligemale ja selgus, et ilus koha oli sabapidi landi otsa jäänud. Hea oli et kahv valmis sai sätitud, käsitsi poleks seda kuidagi välja võtnud.

Kohal kaaluks 4 kilo. Tragijaks lillakas jesse. Ainile oli see suuruselt teine koha ja kuna esimene oli ka tragitud, siis "tragikunni" tiitel kuulub nüüdsest igavesti talle :-)

Käisime teisel pool linna ära, püüdsime linnas. Tegime burgerkingi peatuse. Terve päeva peale null võttu. Alles õhtul saare taga tonkatades saime uuesti kala võttu tunda. Kella kuue ja poole seitsme vahel trehvas kahe peale kolm latikat. 1.2, 1.1 ja 0.7 kilo. Huvitaval kombel oli latikas madalas - nii 1.5 meetrise platoo peal. Isegi valge prügikala on millestki väga shokis, sest lisaks latikatele vaid mõned nurud.

Teine paatkond sai tonkatades paar nurgu ja neljandal päeval sättisid nad ennast kodu poole minema. Me jäime veel sügist nautima.

Neljas päev suundusime mere poole. Kõik oli täpselt nii nagu enne. Võttu ei siit, ega sealt, ühesõnaga kusagilt. Vesi kusjuures oli juba üsna ok, pole enam sellise koorekohvi värviga ja sodigi tuleb vähe. Tänu tugevale lõunatuulele puhuti ilmselt kõik lehed jõe parempoolsesse kaldasse ja nii oli püüda lausa lust. Ütleme nii, et nautisime püügiprotsessi kuniks viitsisime nullitada ja seda rõõmu üle poole päeva enam ei jagunud. Pealelõunal lülitasime sisse tonkatamise "mode".

Vaikselt vist hakkab ikkagi midagi muutuma. Saare taga oli nurg oluliselt aktiivsem kui eile, mõned ahvenad eksisid konksu otsa ka ära ja isegi paar särge suvatsesid asja uudistama tulla. Latikaga oli küll kehvem kui eile, Ainil üks 1.43 kilone, aga üldpilt oli ikkagi rõõmsam kui eile. 

Landikontroll kümne haru peal päeva lõpus röövikute aktiivsuse kasvu aga ei kinnitanud. Seega nelja päeva peale suutsime landiga koha või haugi võtma meelitada null korda. Omamoodi rekord seegi.

PS! Neljanda päeva Aini tragitulemused: vähk ja nurg :-)

...

Ja kui viiendast päevast leiaks kasvõi viis erinevust võrreldes eelnevatega, siis märgiksin selle ära. Kahjuks aga ei olnud muutust, kuigi vesi oli juba üsna puhas.

Õhtul kaks latikat, suurim 1.6 kg.

Selleks aastaks on siis aeg kohapüügi hooajale joon alla tõmmata. See viimane reis läks nagu läks, aga puhata vähemasti sai.