Mõtete lugejad, 23. august 2025

Viimane päev. Tegin kolm laskumist. Ühe hommikul, teise pealelõunasel ajal ja kolmanda õhtul. Päris põnev päev oli.

Esimene laskumine. Lasin landid sadamast paadile järgi. Punane edi oli alles teel allavoolu, kui ritv hüppas. Hmm, kas tõesti lõi keegi? Kivi vastu niimoodi nagu ei põrkaks? Miski lõi tamiili landi konksu taha, nii et sain krussis tamiili. Õnneks avastasin selle üsna ruttu ja nii sain ümber sidumata ikka edasi laskuda.

Teine puudutus tehti rootsi saare kõrval. Kollase saba jässele pakuti mingi võtulaadne toode. Lõhe jaoks oli nagu natuke lahja. Ilmselt harjus. Sama juhtus sama landiga ka teel pumba auku. Landid läksid randist üle ja ritv põrkas. Aga mitte nii võimsalt kui eile, ilmselt ka pigem harjus.

Järgmine action... olin kamminud alumise kärestiku ees olevat kivi, sealt kus ühe väikese lõhe olin juba saanud. Arvestasin aga laskumisega pisut viltu ja ei saanud lante kivi eest läbi. Kaks läksid ühelt ja kaks teiselt poolt. No läks siis läks... laskusin sama vagu pidi edasi. Olin juba kärestikust ka mööda vajunud kui mõttest käis läbi, et sellest 2 meetri sügavuses vaos lõigust ei ole ma küll kunagi ühtegi võttu saanud. Samal hetkel pani parempoolne punase jässega ritv ennast kringlisse ja tegi kärtsu. Justkui Dzinni soov oleks täitunud ... ja kala kukkus ära.

Tõmbasin siis paadi kärestku taha, vaatasin landid üle ja läksin Rasmuse kivi kammima. Võtsin selle põhjalikult ette ja kasutasin kõik oma trikid ära. Ei miskit. Tõmbasin siis paati vaikselt kivist eemale ja mõtlesin, et huvitav, et miks see aasta minu kivide tsoon üldiselt nagu töötas, aga Rasmuse kivi konkreetselt mitte. Samal hetkel pani vasakpoolne kaigas (kollase saba jässe lant) vetruma ja vallandus kärr. Dzinni soov nr. 2? Nii kümneks sekundiks seda rõõmu jagus ja läinud ta oligi. Tundus et oli ilusa kala minek - jõulised tõmbed ja konkreetse minekuga kärr.

Teine sõit pealelõunasel ajal ei pakkunud midagi huvitavat. Käisin all väljas ära ja vaid üks harjus natukene veepinna kohal landi otsas tantsis. Kase augu ees.

Kolmas sõit sai kella poole kuue paiku ette võetud. Plaan oli hüvastijätuks tavatrass läbi sõita. Aga seda ei tahetud mul mitte lubada.

Landid sees jõudsin paadiga kase auku, mille vastavalt Juho õpetusele läbi kammisin. Auk oli sisuliselt läbi kui mõtlesin, et aru ei saa miks need kaseaugu võtud nii kaootilised on... Ja samal hetkel pandi korraliku pauguga parempoolse ridva otsas jooksu. Justkui Dzinni soov nr.3 oleks täitunud.

Seekord jäi kala otsa ja asusin temaga toimetama. Tõmbasin koos kõikide lantidega paadi hooga soome randa, ilma ritvu välja võtmata. Seal ühe käega ritva hoides, teise käega paadi kaldasse kinni sikutasin. Seejärel juba kala väsitamine.

62 cm pikkune ja 2.04 kilone isane kala sai peagi sabast randa tõstetud. Tegijaks siis seekord punane jässe. Tamur läks just paadiga mööda ja vaatas toimuva lõppvaatust sisuliselt pealt.

Mõtlesin ei, nii ikka ei saa lõpetada. Pean ikka oma trassi lõpuni sõudma. Panin siis paadile sadamast uuesti landid taha ja alustasin oma ristiretke uuesti.

Seekord ei lubatud mul isegi midagi soovima hakata! Vaevu olid neli lanti sees, liikusin veel paadiga kaldaaluse kärestiku servas, kui paremalt teine ritv pani pekslema Tõmbasin siis paati keskvee poole. Kala jäi otsa, aga nagu ei jooksnud kuhugi. Tuli justkui paadile järgi. Ritv paindes, kärr aga puudus. Ilmsel väike konn, mõtlesin.

Toimetasin siis teised ridvad välja. Vahepeal ritv justkui vetrus, aga ei miskit sõitu. Ritva haarates oli paine aga juba kadunud ja olin kindel, et kala pääses.

Kerisin siis jõhvi poolile ja ühel hetkel vaatasin, et tamiili muutkui tuleb ja tuleb... ja läheb vette minu paadist juba ülesvoolu! ... ja siis sain aru, et kala oli paigale jäänud  ja ma olin unustanud ritva sisse pannes kärri peale panna. Jõhv jooksis poolilt maha, aga kuna kuulda seda polnud, siis ei registreerinud seda ka ära. Kerisin edasi ja peagi pinge ritva tekkis - kala oli endiselt otsas. Nüüd sain edaspidi juba kärinaga sõitu tunda.

Vahepeal kala keeras pinnas, siis tegi eemal ühe hüppe. Tittilohi see ei ole, sellest sain aru. Tõmbasin paadi randa samasse kohta kus eelmise kalaga mässasin ja keskendusin tolle väsitamisele. See võttis aega. Tamur jõudis vahepeal oma tiirult tagasi ja vaatas mind vist imeliku näoga - et ma alles seisin selle kohapeal ju :-)

Rannale lähemale kala saades sain aru, et lõhel oli tamiil ümber pea keritud ja see hoitis suus olevat konksu korralikult pinge all. Sain pisukese mässamise järel lõhel sabast kinni ja tõstsin tolle kaldale. Kenake emane lõhe. Kaalu vast 6-7 kilo kanti. Kiirelt paar pilti ja juba ma teda vette tagasi minema utsitasin. Natukene toibumist ja siis söösteti elu eest minema. Loodetavasti tuleb tal kena kude. 

Suure töö tegijaks oli seekord kollase edi lant.

Läksin veel samast paigast uuesti peale, aga peagi jagas kompuuter lahti, et paremini lõpetada ei saaks ja panin pillid kotti. Selleks korraks oli siis Väylänpääga ühel pool. Kas järgmine aasta tuleme? Kahtlen - kui reeglid jäävad samaks, siis on see enam kui kahtlane. See kidadeta püük ei ole õige asi. Sain selle nädala jooksul 16st otsas olnud lõhest vaid 6 randa. See oleks nagu paukpadrunitega karujaht, lootuses et too saab südari... Päris frustreeriv on peale pikki sõudmistunde saada kalaga maadlemise rõõmu vaid üürikeseks ajaks. Seda enam, et tundus, et suured keeravad ennast kohe otsast ära. Väikestega on õnne rohkem. See viimane kala ei lähe arvesse - see oli pime juhus, et ta niimoodi otsa jäi.

Eks ole ju käidud kah juba. 23 aastat on pikk aeg!

Nelja võtu päev, 22. august 2025

Hommik oli suhteliselt pöörane. Peale minnes oli Tamuri paat allpool ja ülalt eemalt paistis Tarvi tulevat. Sain ennast kenasti nende vahele sätitud ja laskusin sadamast otse alla.

Öösel oli teinud öökülma, peale minnes oli temperatuur vaid 7 kraadi. Tundus külm ja kõle tuuletu ilm. Aga nii kui päikese kätte jõudsin, muutus olukord silmnähtavalt. Riburada pidi hakkasin riideid vähendama.

Kaugele selle protsessiga ei jõudnud, sest kase augus pani parempoolne, punase jässega varustatud ritv laulma. Võtt oli kentsakas. Esmalt kergemat sorti jõnks, mille järel ridva ots kergelt paindesse jäi. Mõtlesin, et harjus... Ja siis peale paari sekundilist mõtteaega pandi kärriga minema.

Kala jooksis ilusasti. Suunasin paadinina soome kaldasse. Vahele pakuti paar hüpet - tittilohi. Seekord kala ära ei kukkunudki. Taltsutasin võitleja ära ja sain kalda lähedalt sabast haaratud. Paari kilone lõhe ise oli kõvasti vatti saanud. Kas võrguhaavad või keegi oli rünnanud. Mul hakkas tast natukene hale ja otsustasin ta tagasi lasta. Kui ta nii kõva võitleja on, küllap tuleb ka sellest väsitamisest eluga välja.

Võtsin siis mootoriga tagasi sadama alla ja tulin uuele katsele. Seekord jõudsin natukene kaugemale. Saare kõrvale, kus kollase sabaga jässe jäi järgmisele lõhele silma. Kõva mats ja kohe jooksu. Sõudsin natukene kohapeal, et näha kas jääb otsa. Jäi. Seejärel tõmbasin juba paadi rootsi kaldasse.

Sain seda poissi pikalt väsitada, sest vahepeal istutas too ennast ühe kivi taha kinni. Välja meelitasin ja lõpuks sellegi sabast veest välja tõstsin. Otsustasin, et selleks korraks aitab ja korjasin ta kaasa.

64 cm, 2.04 kilo, isane. Kollase saba jässega.

Õhtupoole tegin koos Kattiga ühe tiiru alla välja. Suutsin elus vist esimest korda pumba auku siseneda nii et see toimiks. See on suht keeruline - jõge ületades tuleb enne auku sättida landid paadist ettepoole ja seda siis paari kivi kohal, mis seal vee all keeriseid tekitavad. Enamasti jõuan sinna kas liiga vara või hilja. Seekord sain õigesti tuldud. Sõudmine oli peaaegu et olematu, landid mängisid üsna kerge tempoga ja hetkel kui madaliku servast üle jõuti, lajatati korralik pauk punasele jässele. Kahjuks ei jäänud lööja otsa ja uut katset ka ei pakutud.

Viimase kärestiku järel tõmbasin paadi vaiksesse vette, et siis landid üle kontrollida ja edasi kalda äärt pidi alla laskuda. Sain landid kenast paadi taha ritta kui kollase ediga varustatud ritv paindesse lendas. Aerudega meelitasin kenasti kärri välja ja järgnes päris korralik jooks allavoolu. Nii 30-40 meetrit.

Kuna kala oli otsa jäänud, siis suundusin soome ranna poole. Tolle manöövri ajal passis kala ühe koha peal ja sidurit käristasin vaid ise aerudega paati liigutades. Seejärel tehti teine sööst. Umbes sama pikk aga ülesvoolu. Ja ühel hetkel anti lant tagasi. Lõhet kordagi ei näinud, sööstude järgi tundus kobe kala olevat.

Seega päeva lõpuks sain seisu 12-4 peale. Kolmandik võttudest jäävad kidata konksudega püüdes otsa.

Unistuste võtt, 21. august 2025

Terve päev sai maha molutatud ja alles peale kella nelja alla randa tatsatud. Tuul oli kinni keeratud, päike paistis ja ilm oli mõnusalt soe. Kuigi kraadiklaas näitas vaid 12 kraadi.

Olin juba konkse kidadest vabastades otsustanud, et teisi lante ma rikkuma ei hakka ja nii jätkasin koosseisus: kollase saba jässe, punane edi, kollane edi, punane jässe. Varuks oli varuridval ka punane poppeli, aga selle ridva rull on juba nii vana ja jupsib vahepeal, et seda leotama eriti ei kipu.

Põikasin seekord tavatrassist kõrvale ja läksin soome ranna poolelt otse alla. Vesi oli piisavalt kõrge (nb! nüüd jälle kerges langustrendis, -10 cm ööpäevaga), et proovida kõige esimese kärestiku tagust ala ka. Ei olnud seal miskit. Edasi juba tavatrassi pidi allavoolu.

Kärestike kõrvalt sõitsin sügavas vaos ja peale lasse kivi kammisin paarimeetrises vees olevaid kahte suurt rahnu, mis sügavast veekeeriseid nähtavale keerutasid. Kollase edi ritv vajus sel hetkel, kui olin landid vasemale ära tõmmanud, et nood rahnust vasakult mööduksid. Peale kärri tehti koheselt hüpe. Selge tittilohi.

Langesin paadiga kärestikust mööda ja tõmbasin selle taga olevasse vaiksesse vette. Seal kruttisin teised püügivahendid kokku ja väsitasin seejärel kala ära. Sedapuhku ei hakanud käega jändama ja lükkasin esimesel võimalusel kalale kahva alla. Nii kui kala kahva sai, pudises ta ka konksu otsast. Seega seis 7 võttu 1 kätte.

Lõhel pikkust täpselt 65 cm ja kaalu 2.35 kg. Konkslõug. Tegijaks landiks kollane edi. Võtsin ära.

...

Kuna õhtu oli nii ilus, siis tegin peale kala ära viimist veel ühe tiiru. Sedapuhku tupo jõe suudmest alla, plaaniga saare esist ja tagust kammida. Saare esise augu sain kenasti läbi sõidetud, aga tagumisele ei jõudnud. Magasin  tugevas voolus õige ära keeramise koha maha ja pidin seetõttu mööduma saarest vasemalt. Sealt aga saare taha esimesse auku minna ei saa.

Nii kulgesin edasi ja võtsin saare taguse ette esimesel võimalusel. Männi augu juures. Olin seal üsna palju rootsi poolele kandunud, kui vasakut kollase sabaga jässet rünnati. Võtule järgnes kärts kärts ja ära kukkumine.

Uut rünnakut ei tulnud ja nii tõmbasin paadi paarkümmend meetrit vasakule, et seal ritv üle kontrollida ja lant õigele kaugusele tagasi panna. Võtsin ridva kätte ja hakkasin lanti paati kerima, kui poolel teel seda rünnati. Pole kunagi selliselt võttu saanud, aga olen sageli mõelnud, et jube kihvt oleks selliselt kala võttu tunda.

Löök ei olnud teab mis raju, aga konkreetne. Kala jäi otsa ja pani kohe korraks liduma. Kuna tegemist oli väikese lõhega, siis oli kohe ka probleem. Peale lühikest sööstu jäi ta paigale; mul ritv käes, teised ridvad sees, aerudega tõmmata ei saa... panin siis kaika ridvahoidasse tagasi, leppides sellega, et ilmselt läheb tamiil lõdvaks. Läks ka, aga üllataval kombel jäi kala siiski otsa.

Tõmbasin paadi nelikümmend meetrit eemal olevasse rootsi kaldasse. Selle käigus jäi veel punane jässe ka põhja kinni, mille alles peale kalaga jändamist vabastasin. Rannas väsitasin kala ära ja lohistasin tolle mööda vees olevat rohuvaipa kaldale. Nii kui kala tugevat pinnast puudutas, nii ka konksud suust lahti tulid.

Polnud just suurem asi lõhe, selline kahe kilo alla, aga oli täitsa üllatava võtu pakkunud. Rohkem enam püüda ei viitsinud, päästsin landi põhjast ja tulin kaldale ära.

Idiootsus kuubis, 18.-20. august 2025

Ei saa salata, kogu selle aasta Tornio püügi reis on kulgenud ühe suure frustratsiooni tähe all. Juba algusest peale on mulle pinda käinud vastu võetud püügireeglistik. Ma ei ole seda pidanud õigeks ja see on mind häirinud algusest peale. Sel nädalal saan siis täiega nautida selle vilju. Täpsemalt kidadeta konksudega püügi tulemusi.

...

Läksin täna peale keeluaega veele juba suhteliselt lootusetuse tundega. Viimane äraminek tekitas arusaama, või arvamuse, et ega selle kidadeta konksudega püük vist õige asi ole. Kuna soomlased parkisid oma püügivahendid juba laupäeval kokku, siis oli üle pika aja võimalik peale keeluaega häid püügitsoone esimesena proovida.

Mäletan erinevatest aastatest kuidas nii Lasse kui Juho said kohe peale keeluaega esimeselt laskumiselt kala kätte. Neil oli see oskus, või nahhaalsus, kellaaja peale esimesena jõele saada ja 24 tundi puutumata ala esimesena lantidega puudutada. Enamasti sättisin ma sel ajal kalda peal alles ritvu püügikorda...

Täna oli võimalus siis olla see "esimene" ja sättida omad landid ööpäeva puutumata vetesse. Ja see oli tulemuslik. No peaaegu. Või siis üldse mitte.

Sain  mökki alt landid paadile sabasse ja kase augus esimese kala otsa. Klassikalise sõudmise peale - sõuad natuke sügavas lante siis venitad nood augu serva. Sinna kus sügav muutub madalaks. Ehk siis kolm meetrit vett muutub lühikese aja jooksul vähem kui meetriseks püügialaks. Esimene lant mis madalasse jõudis oli punane jässe. Ja tolle landi ritv vajus korraga paindesse ning järgnes kärr.

Sain kenasti aerudega siblides paadi vooluga risti ilma, et kordagi ridvas paine oleks vähenenud. Kala oli taga! Esimene ritv sai välja korjatud, sidur kärises, ritv pendeldas, tamiilil korralik pinge peal. Ja siis oli korraga kala kadunud. Ära kukkus. Jälle!

Ei saa salata, et pettumus ja nördimus vallutasid meeled. Vihaselt saatsin sisse keritud landid uuest vette ja pomisesin erinevaid vandesõnu. Olin selle aja jooksul vajunud paadiga haabadeni, kui kollase edi ritv vajus. Ma ei olnud seda võttu kindlasti ära teeninud ja selle saavutamiseks piisavalt vaeva näinud, aga otsa see kala kargas. Selline see püük sellel jõel juba on - tundide kaupa ei miski ja siis naeratab õnn ei kusagilt.

Sain sellegi kala korralikult kärriga jooksma. Korjasin teised ridvad välja ja asusin võtjat lõhet väsitama. Seekord oli otsa karanud paari kilone väike lõhe. Venitasin ta paadini ära ja nägin, et too on kahe konksuga kinni. Esimesed katsed kala sabast haarata, kalapoolsed sööstud... ja järgmisel korral oli ta juba ühe konksuga kinni. Veel paar sööstu, paar sabast haaramise katset ja enam ta kinni ei olnud. Läks.

Kala pääsemisest ei olnud kahju. Küll aga jõudis kohale arusaam, et ilma kidadeta konksudega ei ole võimalik teda kätte saada. Ok. Teoreetiliselt loomulikult on, aga praktiliselt mitte. Nood veteelukad on ikka nii osavad ümber oma telje kruttima, et see on vaid aja küsimus kui nad pääsevad. Jah, kahvaga oleks ma ta kätte saanud, aga see ei ole see.

...

Teisipäeval enam pealemineku isu ei olnud. Tiksusin terve päeva ja alles õhtul otsustasin paati minna. Veed olid kaks päeva järjest tõusnud ja olid nüüd kõrgemad kui saabudes. Veetemperatuur oli ka juba 14 kraadi kanti jõudnud.

Tavaline tiir, mille lõpu osa sõudsin oma kivi tsoonis. Kolaka rahnuni oli vast paarkümmend meetrit maad, kui punase jässe ritv vajus. Sain kiirelt aerutades kärri jooksma ja valmistusin ritvu sisse korjama, kui teine kaigas tema kõrval pendeldama pani ja tollelt kärina saatel jõhv maha krutiti. Duubel! Teine kala siis kollase edi ritva otsas.

Mõlemad liinid olid korralikult pinges ja sikutasin paati kalda suunas. Siis kadus punase edi otsast kala. Teine kaigas pendeldas veel natukene aega ja kukkus ära ka kollase edi otsas olnud kala :-( Jällegi olid vaid tühjad pihud.

...

Kolmapäeva hommikul sain kohe tiiru alguses haabade alt punase edi otsa kala. Sedakorda olin otsustanud sidurid pisut rohkem kinni keerata. Kala jäi otsa, tegi jõnks-kärts jõnks-kärts nii viis korda ja siis kukkus ära. Seega ei aidanud ka see variant.

Hetkeks on siis seis selline kus viimasest 6st kalast olen kätte saanud 0 tk. Selline tunne nagu oleks paukpadrunitega lahingusse saadetud. Kuidas legaalsel viisil on üldse võimalik seda lõhet selle reegli alusel kätte saada? Minu kogemus ütleb, et see ei ole võimalik.

Kui selle aasta reeglistiku väljamõtleja eesmärk oli eemale peletada ausad kalamehed ja suretada kalaturismi, siis õnnitlen - see tulemus on minu puhul saavutatud! 22 aastase siinviibimise kogemuse järel pean nentima, et järgmisel aastal ei tõmba mind siia miski enam tagasi. On need Norra jõgede reeglistikud nagu nad on; Tornio omad on nende kõrval täiega absurdsed. Parem siis juba rohkem Norrat avastada.

PS! Pildil Tamuri lemmik eemeli lant.

Väylänpää, 16.-17. august 2025

Laupäeval tuulas nii hirmsasti põhjakaarest, et peale ei saanudki. Isegi õhtuks ei tõmmanud tuult maha, mis Lapimaa suves on suhteliselt erandlik nähtus.

Pühapäevaks lubas sama kaare tuult, aga pisut nõrgemat. Nii 3-9 meetrit sekundis. Hommikuse tiiru aeg oli see ilmselt selle vahemiku keskpaigas. 

Pressisin enne minekut oma viie landi kidad kokku (4 sõidulandid, 1 varuks) ja tegin oma tiiru tunniga ära. Metsik sõudmine, tuul surus ja surus paati allavoolu. Lantide ülekontrollimine, et ega sodi otsas pole, osutus sisuliselt võimatuks. Selle teostamise ajal võis pooled kalatsoonid vahele jätta.

Pealõunal lubas Tarvi mulle näidata oma mõne aasta taguse kolli asukohta. Sõitsime mõne kilomeetri jagu ülesvoolu. Paikadesse kuhu ma pole kunagi riskinud minna. Lõik on iseenesest kihvt - kärestikud ja sügavad augud vaheldumisi. Püüdmiseks aga meeletult raske. Kuna tuul ka töötas endiselt vastu, siis see sõudmine oli sellel lõigul ikka... hiljem tupo jõe auku jõudes oli tunne nagu oleks seisva veega tiiki jõudnud, männi augus aga tundus juba nagu sõidaks allamäge.

Osades kohtades on veemassi langemise tempo selline, et kergelt ärevaks kiskus. Päris kontrollimatu see sõudmine seal ei olnud, aga kui oleks ikka väga valesti paati veemässus positsioneerinud, oleks ilmselt ka kehvad tagajärjed olnud.

See lõik oleks nagu profivõimlejatele, kes teevad rööbaspuudel sada imet ära. Minu lõigud (v.a. kärestiku osas) oleks nagu rohkem vanemaealiste kepikõndijate tase :-) Kui tuul soodne oleks, siis võiks seda korra veel proovida, sest kala loodi järgi nendes aukudes tundus olevat.

Tarvi sai sealt ühe löögi. Minul ei miskit.

Oma aladele välja jõudes oli plaan päev lõppenuks kuulutada, kuid siis saabus ootamatult täielik tuulevaikus. Õhk jäi seisma, päike küttis, mõnus oli olla. Jäin veel tiksuma, kuniks keeluaeg selga sõitis.

Sain Iivika kivi järgsete haabade kohalt ühe kala korraks otsa. Võttis kollase sabaga jässet. Keeras oma heledat külge ja läinud ta oligi. Kidade puudumise pärast?

Vesi on jahenenud 16 kraadini ja langenud nädalaga ca 40 cm. Kaskede alumine kivi oli ca 10 cm veest väljas; minu kivi juba ca 20 cm veepinnast kõrgemal.

Väylänpää, 15. august 2025

Hommikune start oli jälle üsna hiline. Kella üheksa paiku. Ei saa siin mökkis varakult silmi lahti...

Tiirule läks meeskond: kollase saba jässe, punane edi, pruunikaskuldse saba jässe, punane jässe. Kuidagi jässelik tiim oli kogemata moodustunud. Kuna ilm oli ka selline poolpilvine, siis sättisin erksama kollase edi pingile istuma.

Tiir sadamast alla, rootsi saare kõrvalt mööda, männi auk ja sellele järgnenud kivi. Tolle viimase kõrval pani parempoolne ritv hooga paindesse. Olin tegemas käänakut paremale (paadi nina paremale, ahter vasakule), mis sättis selle ridva landi natukene teiste liinide alla, kui võtt toimus. Kala pani hirmsa kärina saatel nende liinide alt läbi, aga nii hästi, et ühtegi neist puudutamata.

See oli üks ilusamaid võtte. Ainilt laenatud pehme ritv oli ringiks rullitud, kärr tugev ja peagi algasid ka õhulennud. Neid laoti pea kümme tükki ritta. Lihtsalt tantsis veekohal.

Sain ridvad rahulikult välja keritud ja ära asetatud, ilma paanika elementideta. Seejärel juba kala väsitamine. See võttis aega. Ridva test 5-30 grammi, summutas väga ilusasti sööste, samas selle pehmus kala taltsutada eriti ei võimaldanud. Aega kulus ikka korralikult. Kala käis kaks korda ümber nina ja ühe korra ümber ahtri enne kui lõpuks taltus ja viimase kärestiku kõrval ta kahva sain.

3.5 kilone emane kala. Suurust pole ollagi, võitlusvaim oli aga meeletu. Tegijaks landiks punane jässe.

...

Õhtupoole tõstis lõunatuule üles ja tegi ka kerge vihmasabina (kuigi lubas tundide kaupa kestvaid sademeid). Käisin Kattiga peal ja hiljem ka üksi. Lained olid meeletud. Naine juba ütles, et kas seda 26ndat pulma aastapäeva tulebki :-) Tiirutasin tuule tõttu vaid männialuse kivi tsoonis, lühikesel 300 meetrisel lõigul.

Neljast sama kivi sõudmisest sain ühe võtu veel. Nii pooleteisene kala. See pritsis mu korralikult märjaks. Iga kord kui käe saba suunas sirutasin, virutas plärtsu mulle vastu vahtimist. Tükk aega kulus enne kui kätte sain ja tagasi lasin. Toojaks pruunikuldse sabaga jässe.

Selle männi aluse kiviga on sürr lugu. 21 aasta jooksul olen sealt vast viis võttu saanud, sel aastal aga juba neli. Mida teistmoodi teen? Mitte miskit...

Nüüd tulevad põhjatuuled, mil püüdma ei kipu. Lisaks peab hakkama ju kidasid eemaldama. Kalad sai pandud naise loale, nii et ise saaksin edasi püüda. Muidu istu nädal lihtsalt mökkis ja vahi telekat.

Väylänpää, 14. august 2025

Kolmapäeval tegin pika hommikupooliku. Vara ei viitsinud tõusta aga miski poole kümne paiku olin jõel ja tegin kella üheni välja. Kõvemad mehed olid minu mineku ajaks juba maas. Kaladega. Juhol hommikul kopikas alla kümnene kala. Timo oli eile õhtu hilja lausa 12.4 kilose saanud. Selle teise kala mari kaalus lausa 2.1 kilo ja see oli pikk kui soolikas. Pilt ka siia - kui ise püüda ei oska tuleb ikka ennast võõraste sulgedega ehtida :-)

Lubas pilves ilma kuni lõunani. Lante eilsega ei vahetanud. Kollasaba jässe, punane edi, kollane edi, punane jässe. Landid panin paadile sabasse oma sadamast lahkudes ja tiksusin rootsi saare suunas.

Seal kontrollisin mõlemad edid üle, et ega rohtu ei ole taga ja samal hetkel vajus vasakpoolne kaigas. Paadil hoogu sees polnud, paremas käes veel teine ritv, otsustasin aerude asemel vasaku käega kaika haarata ja haakida. Tavaliselt niimoodi asjad ei toimi, seekord jäi aga kala taha. Kohe oli aru saada, et pole just suurem asi tegelane - sööste pikki ei teinud, törtsutas lühikeselt sidurit.

Korjasin teised kaikad välja ja tõmbasin paadi saare taha ja väsitasin seal paarikilose lõhe ära ning lasin ta vette tagasi. Tegijaks landiks siis seekord kollase sabaga jässe.

Tiir lõpetatud tegin veel pool tiirukest ja sain männi aluse kivi kõrvalt veel ühe võtu. Punase jässe peale. Ritv vajus korraks paindesse ja järgmine hetk viskas selle sirgu tagasi. Seega rõõmu kauaks ei jagunud.

...

Pealelõunal tegin järgmise treti. Päike säras. Kulgesin uuesti rootsi saare tsooni. Sedakorda midagi põnevat ei juhtunud. Võtsin korralikult männi aluse kivi läbi, aga ka ei seal miskit. Suundusin pikkade tõmmetega teise kalda suunas, plaaniga jõe keskel ridvad välja korjata ja mökki ära minna.

Parempoolne ritv oli väljas, kui järgmise järele käe sirutasin. Samal hetkel lõi punase edi ridva paindesse. Haarasin poolautomaatselt selle ridva ja haakisin. Juba teist korda sama päeva sees niimoodi. Kala jäi otsa.

Miks nii ei ole hea haakida? Põhjus on lihtne, siis on üks käsi kinni kinni ja teiste ritvade väljavõtmine maru keeruline. Kuidagi siis ühe käega majandades nood välja korjasin. Lõhe samal ajal käristas vahelduvate sööstudega sidurit. Tegi mõned hüpped, näidates ära, et väike pole ja suur ka mitte. Nii viie kilo alla kala.

Alustuseks mõtlesin kahvamise peale. Paik selleks soodne. Jõe keskpaik, aega väsitamiseks maailm. Siis hakkasin kõhklema - kahvaga võttes kipuvad landid viga saama ja punase ediga seda riski ette võtta ei tahtnud. Panin ridva jalgevahele ja lühikeste tõmmetega siblisin kalda poole. Sain kenasti oma 50 meetrit enne kärestikku paadi kaldasse.

Järgnes kala meelitamine ranna lähedale. Tollel oli jõhv ümber pea ja seetõttu tuli voolus venitades kuidagi külg ees. Päris kalda ääres suutis ümber telje keerates ennast poomisringist vabastada. Lõhe oli juba käe ulatuses, kui tegi viimase katse pääseda ja pudises sööstu ajal konksu otsast lahti. Ilmselt oli vaid ühe konksu haruga kinni. Sirgeks polnud konksud samuti tõmmatud. Oli lihtsalt kehvasti otsas.

Seega sain kalaga maadlemise rõõmud kätte, aga kala ennast mitte. Natuke jäi kripeldama, et kas kahvamisega oleks saanud selle ära hoida, aga kes seda teab. Vähemalt on mul terve lant järgmisteks sõitudeks olemas.

...

Õhtul tegin veel ühe tiiru. Ahven ja harjus. Enda kivi tsoonis sain ka ühe järsu jõnksatuse punase edi ridvale, aga kes see oli ei tea. Lõhe ilmselt pigem mitte.

Väylänpää, 12.-13. august 2025

Teisipäeva õhtul sai tehtud jägmised kolm tunnikest. Leotasin punast edit, oranzi hejot, oranzi wäylät ja punast jässet. No ei miskit. Männi juures oleva veealuse kõrgendiku tagant sain ühe kolmesajase ahvena. Hejo otsa ronis. Rohkem ridvad ei liigatanud.

Olen nüüd teinud nii kaldaäärset, kui keskvee sõitu. Kalda ääres oma kivide juures on paras sõudmise vesi. Hea rahulik lasta. Isegi kerge kirde tuulega ei pidanud eriti vaeva nägema. Loodi põhjal ütleks, et miski koll seal elab aga ärritada teda ei suutnud.

Ühte kala nägin pinnas seljauime näitamas männi augu järel oleva kivi kõrval. Kivist keskvee poole.  Sain landid üsna hästi kalale peale, too käis kahe kaugema landi vahel veel korra pinnas, aga ei käivitunud...

Kolmapäeva hommikupoolikul tegin veel 3 tundi. Jäin vihma kätte ja seetõttu kulgesin aeglase ala peal pikalt. Ei tahtnud hooga vihmas tagasi sõita... Kollase maja vastaskaldas on üks kena kivi. Selle ees, nii 20 meetrit kivist nägin ilusat kala loodi peal. Sõudsin koha üle lausa kaks korda (kalda äärest tõmbasin paadi vastuvoolu tagasi), aga ei miskit.

Vahetasin oranzi wäyla pruunika jesse ja hiljem punase poppeli vastu.

Timol oli männi augus miski otsas, aga enne kahvamist lahkus.

...

Lõunapaiku läksin uuele katsele. Punase edi kõrvale sai seotud kollane edi. Päike ju säras mis hirmus, äkki heledam paremini peale läheb.

Lükkasin paadi rannast lahti ja hakkasin ritvu sisse laduma. Kaks keskmist kenasti sees, panin parempoolse kaika ridvahoidjasse ja lasin selle landi allavoolu minema. Neljandat ritva haarates silmanurgast nägin kuidas punase edi kaigas vajus. Ritv jäi võtmata, haarasin hoopis aerude järele ja sain kiirete liigutustega kärri valla.

Seejärel tuli kolmas ritv meelde ja stoppisin selle tamiili lahti rullimise. Hea, et meelde tuli, pärast oleks landist ilma.

Paat sai suunatud jõe keskpaiga poole. Kerge kärr käimas  ja siis hakkas kala paadile järgi tulema. Hüpe veekohal paljastas ära, et pole just suurem asi suurus.

Ridvad välja keritud asusin kalaga majandama. Too ujus ühel hetkel täishooga paadi suunas ja ma oleks peaaegu tamiili paadimootori taha kinni tõmmanud. Napilt pääsesin kerge ridva sirutusega.

Need väikesed lõhed on selles mõttes tüütud, et nende välja võtmine käega on üks pikk protsess. Ei saa saba kätte. Turjast haarata ka ei taha. Mässab ka nagu turbojänes. Lõpuks Iivika kivi kandis sain sabast kinni ja tõstsin kala paati. Võtsin ära. 2.1 kg. Punase ediga.

...

Õhtul tegin naisele paadiga lõbusõitu ja sain männi aluse kivi kõrvalt ühe alamõõdulise otsa. Olin natuke varem seal keerist näinud ja õnnestus see keerutaja ära meelitada. Kargas kollase edi otsa. Too kala toimetab oma asju vees edasi.

Vesi vaikselt langeb, nii 7 cm ööpäevaga. Vee jahtumisega aga on kehvasti. Hommikupoole oli 17, õhtupoole 18 kraadi.