Idiootsus kuubis, 18.-20. august 2025

Ei saa salata, kogu selle aasta Tornio püügi reis on kulgenud ühe suure frustratsiooni tähe all. Juba algusest peale on mulle pinda käinud vastu võetud püügireeglistik. Ma ei ole seda pidanud õigeks ja see on mind häirinud algusest peale. Sel nädalal saan siis täiega nautida selle vilju. Täpsemalt kidadeta konksudega püügi tulemusi.

...

Läksin täna peale keeluaega veele juba suhteliselt lootusetuse tundega. Viimane äraminek tekitas arusaama, või arvamuse, et ega selle kidadeta konksudega püük vist õige asi ole. Kuna soomlased parkisid oma püügivahendid juba laupäeval kokku, siis oli üle pika aja võimalik peale keeluaega häid püügitsoone esimesena proovida.

Mäletan erinevatest aastatest kuidas nii Lasse kui Juho said kohe peale keeluaega esimeselt laskumiselt kala kätte. Neil oli see oskus, või nahhaalsus, kellaaja peale esimesena jõele saada ja 24 tundi puutumata ala esimesena lantidega puudutada. Enamasti sättisin ma sel ajal kalda peal alles ritvu püügikorda...

Täna oli võimalus siis olla see "esimene" ja sättida omad landid ööpäeva puutumata vetesse. Ja see oli tulemuslik. No peaaegu. Või siis üldse mitte.

Sain  mökki alt landid paadile sabasse ja kase augus esimese kala otsa. Klassikalise sõudmise peale - sõuad natuke sügavas lante siis venitad nood augu serva. Sinna kus sügav muutub madalaks. Ehk siis kolm meetrit vett muutub lühikese aja jooksul vähem kui meetriseks püügialaks. Esimene lant mis madalasse jõudis oli punane jässe. Ja tolle landi ritv vajus korraga paindesse ning järgnes kärr.

Sain kenasti aerudega siblides paadi vooluga risti ilma, et kordagi ridvas paine oleks vähenenud. Kala oli taga! Esimene ritv sai välja korjatud, sidur kärises, ritv pendeldas, tamiilil korralik pinge peal. Ja siis oli korraga kala kadunud. Ära kukkus. Jälle!

Ei saa salata, et pettumus ja nördimus vallutasid meeled. Vihaselt saatsin sisse keritud landid uuest vette ja pomisesin erinevaid vandesõnu. Olin selle aja jooksul vajunud paadiga haabadeni, kui kollase edi ritv vajus. Ma ei olnud seda võttu kindlasti ära teeninud ja selle saavutamiseks piisavalt vaeva näinud, aga otsa see kala kargas. Selline see püük sellel jõel juba on - tundide kaupa ei miski ja siis naeratab õnn ei kusagilt.

Sain sellegi kala korralikult kärriga jooksma. Korjasin teised ridvad välja ja asusin võtjat lõhet väsitama. Seekord oli otsa karanud paari kilone väike lõhe. Venitasin ta paadini ära ja nägin, et too on kahe konksuga kinni. Esimesed katsed kala sabast haarata, kalapoolsed sööstud... ja järgmisel korral oli ta juba ühe konksuga kinni. Veel paar sööstu, paar sabast haaramise katset ja enam ta kinni ei olnud. Läks.

Kala pääsemisest ei olnud kahju. Küll aga jõudis kohale arusaam, et ilma kidadeta konksudega ei ole võimalik teda kätte saada. Ok. Teoreetiliselt loomulikult on, aga praktiliselt mitte. Nood veteelukad on ikka nii osavad ümber oma telje kruttima, et see on vaid aja küsimus kui nad pääsevad. Jah, kahvaga oleks ma ta kätte saanud, aga see ei ole see.

...

Teisipäeval enam pealemineku isu ei olnud. Tiksusin terve päeva ja alles õhtul otsustasin paati minna. Veed olid kaks päeva järjest tõusnud ja olid nüüd kõrgemad kui saabudes. Veetemperatuur oli ka juba 14 kraadi kanti jõudnud.

Tavaline tiir, mille lõpu osa sõudsin oma kivi tsoonis. Kolaka rahnuni oli vast paarkümmend meetrit maad, kui punase jässe ritv vajus. Sain kiirelt aerutades kärri jooksma ja valmistusin ritvu sisse korjama, kui teine kaigas tema kõrval pendeldama pani ja tollelt kärina saatel jõhv maha krutiti. Duubel! Teine kala siis kollase edi ritva otsas.

Mõlemad liinid olid korralikult pinges ja sikutasin paati kalda suunas. Siis kadus punase edi otsast kala. Teine kaigas pendeldas veel natukene aega ja kukkus ära ka kollase edi otsas olnud kala :-( Jällegi olid vaid tühjad pihud.

...

Kolmapäeva hommikul sain kohe tiiru alguses haabade alt punase edi otsa kala. Sedakorda olin otsustanud sidurid pisut rohkem kinni keerata. Kala jäi otsa, tegi jõnks-kärts jõnks-kärts nii viis korda ja siis kukkus ära. Seega ei aidanud ka see variant.

Hetkeks on siis seis selline kus viimasest 6st kalast olen kätte saanud 0 tk. Selline tunne nagu oleks paukpadrunitega lahingusse saadetud. Kuidas legaalsel viisil on üldse võimalik seda lõhet selle reegli alusel kätte saada? Minu kogemus ütleb, et see ei ole võimalik.

Kui selle aasta reeglistiku väljamõtleja eesmärk oli eemale peletada ausad kalamehed ja suretada kalaturismi, siis õnnitlen - see tulemus on minu puhul saavutatud! 22 aastase siinviibimise kogemuse järel pean nentima, et järgmisel aastal ei tõmba mind siia miski enam tagasi. On need Norra jõgede reeglistikud nagu nad on; Tornio omad on nende kõrval täiega absurdsed. Parem siis juba rohkem Norrat avastada.

PS! Pildil Tamuri lemmik eemeli lant.