Lubas pilves ilma kuni lõunani. Lante eilsega ei vahetanud. Kollasaba jässe, punane edi, kollane edi, punane jässe. Landid panin paadile sabasse oma sadamast lahkudes ja tiksusin rootsi saare suunas.
Seal kontrollisin mõlemad edid üle, et ega rohtu ei ole taga ja samal hetkel vajus vasakpoolne kaigas. Paadil hoogu sees polnud, paremas käes veel teine ritv, otsustasin aerude asemel vasaku käega kaika haarata ja haakida. Tavaliselt niimoodi asjad ei toimi, seekord jäi aga kala taha. Kohe oli aru saada, et pole just suurem asi tegelane - sööste pikki ei teinud, törtsutas lühikeselt sidurit.
Korjasin teised kaikad välja ja tõmbasin paadi saare taha ja väsitasin seal paarikilose lõhe ära ning lasin ta vette tagasi. Tegijaks landiks siis seekord kollase sabaga jässe.
Tiir lõpetatud tegin veel pool tiirukest ja sain männi aluse kivi kõrvalt veel ühe võtu. Punase jässe peale. Ritv vajus korraks paindesse ja järgmine hetk viskas selle sirgu tagasi. Seega rõõmu kauaks ei jagunud.
...
Pealelõunal tegin järgmise treti. Päike säras. Kulgesin uuesti rootsi saare tsooni. Sedakorda midagi põnevat ei juhtunud. Võtsin korralikult männi aluse kivi läbi, aga ka ei seal miskit. Suundusin pikkade tõmmetega teise kalda suunas, plaaniga jõe keskel ridvad välja korjata ja mökki ära minna.
Parempoolne ritv oli väljas, kui järgmise järele käe sirutasin. Samal hetkel lõi punase edi ridva paindesse. Haarasin poolautomaatselt selle ridva ja haakisin. Juba teist korda sama päeva sees niimoodi. Kala jäi otsa.
Miks nii ei ole hea haakida? Põhjus on lihtne, siis on üks käsi kinni kinni ja teiste ritvade väljavõtmine maru keeruline. Kuidagi siis ühe käega majandades nood välja korjasin. Lõhe samal ajal käristas vahelduvate sööstudega sidurit. Tegi mõned hüpped, näidates ära, et väike pole ja suur ka mitte. Nii viie kilo alla kala.
Alustuseks mõtlesin kahvamise peale. Paik selleks soodne. Jõe keskpaik, aega väsitamiseks maailm. Siis hakkasin kõhklema - kahvaga võttes kipuvad landid viga saama ja punase ediga seda riski ette võtta ei tahtnud. Panin ridva jalgevahele ja lühikeste tõmmetega siblisin kalda poole. Sain kenasti oma 50 meetrit enne kärestikku paadi kaldasse.
Järgnes kala meelitamine ranna lähedale. Tollel oli jõhv ümber pea ja seetõttu tuli voolus venitades kuidagi külg ees. Päris kalda ääres suutis ümber telje keerates ennast poomisringist vabastada. Lõhe oli juba käe ulatuses, kui tegi viimase katse pääseda ja pudises sööstu ajal konksu otsast lahti. Ilmselt oli vaid ühe konksu haruga kinni. Sirgeks polnud konksud samuti tõmmatud. Oli lihtsalt kehvasti otsas.
Seega sain kalaga maadlemise rõõmud kätte, aga kala ennast mitte. Natuke jäi kripeldama, et kas kahvamisega oleks saanud selle ära hoida, aga kes seda teab. Vähemalt on mul terve lant järgmisteks sõitudeks olemas.
...
Õhtul tegin veel ühe tiiru. Ahven ja harjus. Enda kivi tsoonis sain ka ühe järsu jõnksatuse punase edi ridvale, aga kes see oli ei tea. Lõhe ilmselt pigem mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar