Pühapäevaks lubas sama kaare tuult, aga pisut nõrgemat. Nii 3-9 meetrit sekundis. Hommikuse tiiru aeg oli see ilmselt selle vahemiku keskpaigas.
Pressisin enne minekut oma viie landi kidad kokku (4 sõidulandid, 1 varuks) ja tegin oma tiiru tunniga ära. Metsik sõudmine, tuul surus ja surus paati allavoolu. Lantide ülekontrollimine, et ega sodi otsas pole, osutus sisuliselt võimatuks. Selle teostamise ajal võis pooled kalatsoonid vahele jätta.
Pealõunal lubas Tarvi mulle näidata oma mõne aasta taguse kolli asukohta. Sõitsime mõne kilomeetri jagu ülesvoolu. Paikadesse kuhu ma pole kunagi riskinud minna. Lõik on iseenesest kihvt - kärestikud ja sügavad augud vaheldumisi. Püüdmiseks aga meeletult raske. Kuna tuul ka töötas endiselt vastu, siis see sõudmine oli sellel lõigul ikka... hiljem tupo jõe auku jõudes oli tunne nagu oleks seisva veega tiiki jõudnud, männi augus aga tundus juba nagu sõidaks allamäge.
Osades kohtades on veemassi langemise tempo selline, et kergelt ärevaks kiskus. Päris kontrollimatu see sõudmine seal ei olnud, aga kui oleks ikka väga valesti paati veemässus positsioneerinud, oleks ilmselt ka kehvad tagajärjed olnud.
See lõik oleks nagu profivõimlejatele, kes teevad rööbaspuudel sada imet ära. Minu lõigud (v.a. kärestiku osas) oleks nagu rohkem vanemaealiste kepikõndijate tase :-) Kui tuul soodne oleks, siis võiks seda korra veel proovida, sest kala loodi järgi nendes aukudes tundus olevat.
Tarvi sai sealt ühe löögi. Minul ei miskit.
Oma aladele välja jõudes oli plaan päev lõppenuks kuulutada, kuid siis saabus ootamatult täielik tuulevaikus. Õhk jäi seisma, päike küttis, mõnus oli olla. Jäin veel tiksuma, kuniks keeluaeg selga sõitis.
Sain Iivika kivi järgsete haabade kohalt ühe kala korraks otsa. Võttis kollase sabaga jässet. Keeras oma heledat külge ja läinud ta oligi. Kidade puudumise pärast?
Vesi on jahenenud 16 kraadini ja langenud nädalaga ca 40 cm. Kaskede alumine kivi oli ca 10 cm veest väljas; minu kivi juba ca 20 cm veepinnast kõrgemal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar