Norra 2025, vol.4

Hommikul ärkasin kella nelja paiku. Telgi põhja all oli hirmus suur kühm ja magamine osutus üsna vaevaliseks. Tänu sellele sain varakult püüdma. 

Käisin läbi põhilise osa kaljude rajoonist. Ülesvoolu olev kose alumise osa, siis vaikse lõigu kuni kurveni välja. Proovisin erinevaid pöörlevaid, voblereid ja plekke. Ei miskit võtu poega ka. Samas kalad ennast näitasid. Kaks tükki käisid laagripaiga all pinnas sisuliselt viie meetri kaugusel kaldast. Üks keerutas mitu korda vaikse ala peal. Kaks ülejäänut mängisid alumise kalju kõrval.

Jõudsin oma loopimisega nende alumiste kaladeni. Selles kohas oli nii nelja-viie meetri kõrgune püstloodis kalju, mille ühes otsas tuleb astang umbes poolele maale. Sinna saamiseks peab pisut turnima, aga ei miskit erilist riski.

Püügipaiga suurim probleem oli see, et kui kala otsa tulles peaks allavoolu sööstma, siis sinna talle järgi jalutada ei oleks saanud.

Pommitasin siis ülesvoolu olevat tsooni, kui kalju nukist mõni meeter allavoolu keegi kergelt pinnas käis. Esimene vise sinna suunda läks pisut viltu. Teine õnnestus paremini ja sain landi kenasti kala näidatud kohast üles sõidutada. Ja täpselt seal paigas, kus kala ennast oli ilmutanud, käis ridvast läbi mats. Koheselt selle otsa heleda külje keeramine ning siduri kärin. Lõhe!

Mõttes palvetasin, et palun ära jookse allavoolu…

Kala võttis palveid kuulda ja keeras nina vastu vett. Kärina saatel.

Järgnes umbes viis minutit võitlust, mil lõhe püsis õigel pool kalju joont. Tegi sööste, kaks küünalt ja hulganisti kruttimisi ümber oma telje, mille tagajärjel keeras ta tamiili ümber oma pea nii, et see jäi lõksu taha kinni. Algul mõtlesin, et üritaks seda silmust kuidagi lahti ”keerutada”, aga sain aru, et see oleks liiga riskantne ettevõtmine. Jätsin asja nii nagu oli ja lootsin et 0,38mm jämedune tamiil, mis oli lipsuks seotud nööri otsa, peab vastu.

Viie minuti järel näitas lõhe esimesi väsimuse märke ja lasi ennast venitada käe ulatusse. Kahtlustasin petekat ja keeerasin siduri korraks pehmemaks ja sirutasin ettevaatlikult käe saba suunas. Oligi petekas - järgnes pea pikim sööst eemale. Hea, et siduri pehmemaks olin keeranud. 

Järgmine katse pääseda oli üritus söösta allavett, ümber kaljunurga. Keerasin siduri rohkem kinni ja hoidsin jõuga allavoolu vajumist. See oli päris napikas - vool aitas kalale kaasa ja vägisi kippus see mass allapoole vajuma. Kuidagi sain ta siiski pidama ja kala uuesti õigele poole nukka meelitatud. Peale seda hakkas asi vaikselt lahenduse suunas liikuma. Kala tegi veel tantsu, aga pikkadeks sööstudeks enam jaksu ei olnud.

Järgmise käeulatusse jõudmise korral haarasin tal sabast. Vasaku käega, kuna kala kuidagi teistpidi keerata ei õnnestunud ja väljavõtmise kohaks oli väike nukk platvormist veel pisut allpool, mis oli üsna vastikult kaljuseina lähedal. Välja ma ta sealt tõstsin.

Lõhel kaalus 4.91 kg.

Kell oli 7. Ain oli just telgist välja roninud ja sai kohe mobiiliga pildistama hakata.

Sisuliselt oli sellega päev ka läbi. Püüdsime küll vahelduva eduga kella kuueni õhtul välja, aga lõõskav päike pani kalal suu kinni. Proovisin uusi vahendeid - putukatega jändasin pikalt kalju otsas turnides. Ühtegi lõhet aga võtma ei saanud. Üks küll tõusis põhjast putukale järgi ja lükkas seda ninaga. Kaks muud järgi ujumist lõppesid haaramiseta. Mõned forellipojad õnnestus sellega aga ära petta. Ainil ka sama tulemus.

Kuna vesi oli nii soe, siis ehitasime endile jõkke välise spa, kus ligunesime pea iga tunni järel.

Kella kuuest pakkisime matkakotid ja astusime auto poole minema. Sedapuhku oli tagasitee päris raske. Magamata öö, hull palavus, tundide kaupa loopimist - ilmselt oli aku lihtsalt tühjaks saanud. Pulss oli laes. Kohale siiski jõudsime ja panime laagri auto parkimiskoha lähistele püsti.

Päeva kommentaarid.

Urmas: ”Spa oli äge. Korduvalt sai mägijõe võlusid nauditud. Lisaks sai jõe ületamist praktiseeritud (nad käisid Ainiga vaatamas, kas teisele poole jõge kannataks minna)”

Ain: ”Hommikul jõe äärde minnes olin sunnitud vaatama kuidas keegi kalaga vehkleb. Keskpäevane aeg oli suhteliselt mõttetu. Allavoolu uute paikade avastamine ei pakkunud ka midagi. Ühte idalõhet õnnestus kaljult alla vaadates näha. Päike, vesi, vannirõõmud - need olid mõnusad”

Rain: ”Vahel ikka joppab. Täna oli siis minu kord. Väga rahul! Jõekaldal sellise iludusega maadelda on ikka veel raskem, kui Tornio jõel nendega paadis võidelda. Pehmem ritv annab kalale rohkem võimalusi... Väsimatud võitlejad on need Jäämere lõhed”

PS! Päeva tegijaks landiks oli mepps nr. 4, kanapasa värvi.