Valvetonka maja all, 03. aprill 2026 ... JÄRGNEB

03. aprill. Reede. 

Veetase kukub ja kukub. +69 juba. Tempreatuur 6.3 kraadi. Hommikul oli üks tonka ülesvoolu kinni sõidetud. Jäin kogu rakendusest ilma. Teise otsas pea poole kilone luts. Päeva jooksul sõid kaks meresärge otsa.

Kask tilgub kenasti. Päeva peale tegi päikesega ikka 10 kraadi sooja ära.

Kloostri all olla laskuvat säinast saadud. Ristis vaid särjeralli. Vängla all olla kellelgi ka vimba trehvanud. Vigala all särge olla tulnud, vimba täna mitte.

04. aprill. Laupäev. 

Veetase +69. Veetemperatuur 6.8 kraadi. Hommikul ootasid ees tühjaks söödud konksud. Kella kahe paiku läksin turvaauku ja vähem kui tunni pärast tulin tulema. Tugev lõuna tuul, hakkasin Stella pärast põdema. Ja kuna miskit närimist (7 särge) ka polnud, siis astusin koju minema. Sellise ilmaga ei saadeta koeragi välja, hakka siis veel püüdma :-) Viidikas oli jube aktiivseks muutunud - söödapalli peale tuldi aktiivselt kärbsevastsete kallale.

Valvetonka andis päeval esimese vimma sel aastal. Jube loid kala, null võitlust.

Päeva jooksul õhutemperatuur üle 5 kraadi ei kerkinud. Tuuline ja külm, vastik ilm.

Ristis oli hommikul jälle vaid särge tulnud, aga hullult pika hambaga võtt. Tundub, et merest uusi parvesid ikka veel peale ei tule. Liiguvad vaid need, kes varem jõkke tulid.

05. aprill. Pühapäev.

Veetase +68. Veetemperatuur 5.7 kraadi. Hommikul olid konksud jälle tühjaks tehtud.

Poole 11 ajal tegin Stellaga 2 tunnikest turva augul. Algus oli päris vaikne, aga 11 paiku tuli lõpuks särg alla ja pool tundi hiljem ka vimb. Kaks vimba tulid kaldale, kolmas pääses lahti ja viis ka teised minema.  Vimma võtt kuidagi pirtsakas, nokitses ja nokitses... Särje võtt oli samuti oluliselt lahjem kui mõne päeva eest. Vaid 13 tk. Viidikas see eest segas püüki päris korralikult.

Maja all tuli päeva peale neli pontsakat särge. Pealelõunal paistis Vigala all 4 autot, aga õhtuks ei tundunud enam kedagi jäänud olevat.

Ühe kohaliku sõnul oli Vängla all eile võtt lahja, vaid mõned särjed.

...

Järgneb.

Vigala jõel, 31. märts 2026

London nähtud, Callum Beattie kontsert kuulatud. Tagasi jõudes kibelesin kohe maale. Esmapäeva õhtu tulin ja panin tonkad maja alla sisse. Kaks särge. Üks võtt, millele peale sattusin oli nagu vimma oma... aga jättis pooleli. Öösel jälle puhtad konksud.

Teisipäeva hilishommikul sättisin ennast lihtkäsikaga jõgede risti. Poole kümne paiku. Käia oli mõnus, tuult ei olnud, hommikune kargus ei lasknud päikesel õhku liialt soojaks kütta. Üllataval kombel polnud ristis ühtegi püüdjat. Sättisin peibutussööda valmis ja lajatasin sisse. Järgmised poolteist tundi katsusin erinevaid liine läbi ja pidin tõdema, et kala üle kärestiku trügimas ei ole.

Kuna sonniauk oli vaba, tatsasin järgmiseks pooleteiseks tunniks sinna. Seal sain lõpuks käe valgeks. Särgedega. Neid vaikselt tilkus, aga mingit korralikku võtmist ei olnud. Ikka väga ükshaaval tilkus. Ei aidanud ka kuldse kirbu vahetamine hõbedase vastu. Peale poolteist tundi ja seitset särge ning ühte viidikat, pakkisin asjad ja tulin koju ära. Tundus, et erilist liikumist jões veel ikka ei ole.

Päeval oli korralikult soe. Nii 13 kraadi. Maja all söödi paari tunni jooksul kõik konksud paar korda paljaks ja nii hakkasin õhtu eel nihelema. Toimetasin toimetused ära ja läksin kella viieks turva auku. Loogika järgi seal ei tohiks veel kala olla, samas vesi nii maas, et mine sa tea.

Püügipaik oli harjumuspäratu. Tavaliselt olen seal kummikutega vees, nüüd aga jalad selgelt kuival pinnal. No nii madal see vesi. Voolujoon oli ka seetõttu harjumatult otse.

Peibutussööt sisse ja kohe läks ka andmiseks. Järgmise kahe tunni jooksul oli vast 7-8 triivi, kui keegi pakutavat ei torkinud. Särjed. Nelja kohaliku punasilmse särje kohta viskas ühe heledasilmse mere oma ka sekka. Sort oli üldiselt pigem väike, aga 5-6 päris kopsakat juhtus sekka. Vimb aga... üks eksis ära, aga parv alla pidama ei jäänud.

Kokku tulemuseks 53 särge, 1 vimb, 1 nurg. Tundub, et hetkel liigub kala ainult õhtul. Kell seitse tulin ära, sest maru külmaks läks.

Kui mingit järeldust teha, siis tundub, et särg liigub juba korralikult ülesse, aga vimb kuskil pidurdab - kas suuremad parved pole veel merest üles tulnud ja liiguvad vaid need, kes varakult jõkke tulid?

PS! Vesi +71. Veetemperatuur hommikul 5.4 ja õhtul 6.8 kraadi. Juba piisavalt soe et kala üles rändaks.

Valvetonka maja all, 19.03...25.03

Neljapäeval maale jõudes oli maja alt jää läinud. Panin koheselt valvetonkad (2 tk.) sisse.  Alljärgnevalt tulevad märkmed päevade kaupa.

Neljapäev. Vesi õhtul +90 (jube madal kevade kohta), veetemperatuur 3.2 kraadi. Pilves ilm, õhutemperatuur sisuliselt nullis. Ühte ussi õhtupoolikul äestati, otsa ei jäänud kedagi.

Reede. Hommikul vesi +87, veetemperatuur 2.3 kraadi. Õhk paari kraadiga miinuses. Kerge idatuul. Päike säramas. Mõlemad konksud olid paljaks söödud. Kahtlusaluseks on kohalik punasilmne särg. Kahjuks ei õnnestunud süüdlast veel teolt tabada.

Päeva jooksul jäid ussid puutumata. Õhtul ühte ussi prooviti, aga otsa ei söödud. Ilmselt mikrosärg. Veetase õhtul +87 ja veetemperatuur 4.2 kraadi. Päike küttis kenasti! Kuigi ilmateenistuse näidu järgi päeva jooksul vesi justkui ei langenud, siis maja all võttis maa veelt pinda juurde.

Laupäev. Vesi langeb järjepidevalt. Veetase +84, veetemperatuur oli 1.9 kraadi. Öösel tegi jälle külma, -3 kraadi. Hommikul olid tonka ussid täiesti puutumata. Sodi ja voolu jääb aina vähemaks, öö jooksul ei olnud tinasid püügitsoonist kalda alla liigutatud.

Päeval üks ussirüüste. Õhtul ei mingid puudutust ka. Vaikne on siinkandis. Vast sügava peal kala ikka juba liigub.

Pühapäev. Öösel oli üks luts vasaku kaika otsa roninud. Teist tonkat polnud proovitud. Veetase +81, veetemperatuur 2.2 kraadi. Päike kütab juba hommikul korralikult, aga tugev lõunakaare tuul viib selle soojatunde ruttu minema.

Päeva jooksul ei toimunud tonkadega midagi. Õhtul sättisin ennast kolmeks tunniks Rumba alla. Sügavale. Kahe tonkaga, söödatopsi ei viitsinud organiseerida, toimetasin vaid ussidega.

Kuni päikeseloojanguni ei toimunud üldse mitte kui midagi. Ka ülesvoolu söödatopsiga toimetanud venelastel. Päikese loojangu eel ja järel sain aga lõpuks 6-7 särje võttu, millest paar kala ka kaldal käisid. Vimb aga endast märku ei andnud.

Keskkonna ameti poolt sain ka kontrollitud. Väga viisakad noored olid. Äge, et ikka kontrolle aegajalt trehvab. Edu teile!

Esmaspäev. Hommikul tonkasid kontrollides erilisi muutusi toimunud polnud. Ühte ussi oli rebitud, teist polnud puudutatud. Vesi +79 ja 2.6 kraadi.

Tegin enne tuule tõusmist kiire jalutuskäigu risti. Kogemused ütlesid pole mõtet - tulemused kinnitasid seda sama. Üks kohalik särg käis otsas, muidu vaikus mis vaikus. Veetase on küll ideaalne püügiks, aga temperatuur...

Jäälind, kes tuli ülesvoolu aladelt, otsustas minu Stella peale vahemaandumise teha; natukene põrnitses minuga tõtt ja siis lendas allavoolu edasi. Pildistamiseks kahjuks võimalust ei pakutud. Oli ikka kirju küll, nagu öised virmalised.

Teisipäev. Öö jooksul äestati mõlemad ussid ära. Sama ka ennelõunal. Ilmselt kohalik särg on aktiveerunud, aga kuna konksud suured, siis otsa ei jää. Vesi +78 ja 3.2. Hirmus tuuline. Vaher lõpetab tilkumist, kask tundub alustavat.

Õhtul tegin kiire reidi suurele jõele, Vanamõisa sügavale. Keset sirget, venelaste lemmikkohta. Kolm tundi püüki. Esimene 1.5 tundi ei toimunud mitte kui midagi. Siis saabus särgede armaada, kes nokitsesid ja nokitsesid. Haakimiseks võimalusi ei pakutud. Ikka nõkk, vaikus, nõkk... Neli tükki närisid ennast ise otsa. Kärbsevastsetega kirp koos söödatopsiga pakkus oluliselt rohkem võtte, kui mullaussiga varustatud ritv. Lõpptulemus saagi näol oli aga viik. Üks vimmavõtt eksis ka sekka, aga kuna särgede nokitsemisest oli närv juba must, siis haakisin "poolt tundi" liiga vara... Aga kokkuvõtvalt tundub, et vaikselt, väga vaikselt läheb paremaks...

NB! Jääminekut siis sisuliselt polnud - kõrkjad on uhkelt kolm meetrit pikad ja puruks kiskumata.

Kolmapäev. Öö jooksul olid ussid ära röövitud. Vesi oli +74 ja 4.4 kraadi.

Nüüd mõneks päevaks paus. London calling :-) Kahjuks tuleb  reis täpselt sel ajal, kui kohe-kohe midagi toimuma hakkab. Aa no mis teha. Õnneks on kevadhooaeg üsna pikk.

Pärnus 13. märts 2026, hooaja lõpetamine / kokkuvõte

Neljapäevane vihm tõstis  natukene veetaset, aga ei miskit hullu. Samas öised ilmaprognoosid enam külma ei paku, seega pikalt peal olla enam ilmselt ei saa ega lasta ka. Kuna nädalavahetusel minna ei saa, siis tegin reedel selle talipüügihooaja viimase käigu.

Lauspäike, päeva jooksul kerkis õhutemperatuur lausa 11 kraadini. Samas palav olla küll polnud, sest see üli tugev lõunakaare tuul puhus "kõrvad peast". Jätsin elektroonilise varustuse koju, sest ei tahtnud võtta riske selle uputamisega jäält maha tulles. Seetõttu oli kelk nii kerge, et ühel hetkel pani too ise Tammiste poole ajama :-)

Tunnikese veetsin siiatsoonis, ülejäänud aja madala peal. Võtt oli eilsega võrreldes oluliselt kapriissem. Ühest august üle kahe vimma naljalt ei saanud. Ilma loodita püüdes oli natukene naljakas tunne ka - puudus teadmine, et kas kala läks alt ära ja tuleks minna järgmisele augule või on endiselt all, aga ei löö ära. Üldjuhul ma passima ei jäänud, vaid ühel augul, kui ahvena otsa komistasin, suundusin kiirelt järgmist püügiauku läbi proovima.

Mängitasin kuldset ja tumedat kirpu. Too teine ei toiminud kohe üldse mitte. Kella kahe paiku tehti aga mõlemale kirbule vaikne tund. Kala tegi ilmselt lõunauinakut :-)

Kella nelja paiku sattusin aga ootamatult liikuvale parvele. Vimb võttis poole tunni jooksul sisuliselt täiesti lennust. 2 meetrises sügavuses toimusid võtud poolest veest! Käsi oli kirpu mängitades täiesti välja sirutatud, kui võtud toimusid. Kahest august, mida selle laine ajal kasutasin, tuli kümme vimba ja paar suurt nurgu. Lisaks oli vist otsas ka siig. Augu all päris korralik piklik hele laik kaks korda läbi sõitis. Latika jaoks liiga kitsas, vimma jaoks liiga pikk, koha jaoks liiga hele. Kui see nüüd just hiigelsärg polnud, siis oli see siig :-) Ära läks loomulikult.

Kell viis kuulutasin püügi lõppenuks. Kokku käis kaldal 23 vimba (+4 alamõõdulist), 6 nurgu (seekord olid pätsid päris korralikud), 3 särge, 10 ahvenat. Endale võtsin mõned vimmad äkise jaoks ja valiku ahvenatest, ülejäänud läksid kas kaaspüüdjatele Jaanusele ja Ülole või oskasid ennast jääle unustatult salaja auku tagasi nihverdada. Sain ühest august kaks kala, teisel augul toimetades ühel hetkel nägin kui üksteise järel mõlemad ennast libedal jääl auku tagasi nihverdasid ja minema ujusid :-)

...

Hooaeg tervikuna oli äge. Jääd oli korralikult. Püüda sai piisavalt, et isu täis saada. Saaki oli ka. Ainukene miinus oli siia võttude vähesus. Muidu oleks ikka ülivõrdes aasta olnud.

Paar detaili meelespidamiseks järgmistele hooaegadele mõeldes:

1. Kui on "seisev vesi" (mis see talv sisuliselt oli), siis liigub vimb üsna palju risti jõge. Tavaliselt on toiminud liikuva/võtva kala jälitamine samal liinil, kas alla või ülesvoolu liikudes. See aasta oli nii mõnigi kord kus kala pidi jälitama risti jõge. Vahepeal tundus, et kehtis loogika: hommiku olen kalda pool, päeval lähen jõe keskele.

2. Olen ilmselt oma kuldsesse ja hõbedasse kirpu liialt kinni jäänud. Tänu Kevinile peaksin endale ka suurema musta kirbu karpi muretsema. Tol püügikorral võisin paar tunnikest oma heledaid kirpe solgutada kasvõi pea peal seistes, aga keegi nende vastu huvi ei tundnud. Samas musta rabati nagu viimast Pariisi moodi.

3. Siiga tuleb ilmselt Tammistest või ülalpool Sindi kärestiku otsima hakata. Tundub, et kudetsoonid on peale paisu lammutamist muutuma hakanud. Ei teagi miks see aasta liialt kinni jäin oma standard paikadele ja mujalt ei vaadanud.

Pärnu jõel, 12. märts 2026

Mõned päevad olin sunnitud linnas olema ja kalapüügi tahaplaanile jätma. Kui päris aus olla, siis on sellest jääpüügist selleks korraks ka isu täis saanud. Siiga ju tahaks püüda/saada, aga no kui ei ole, siis ei ole. Vimbasid on juba küllaga kuivama riputatud; ahvenatele pandi abikaasa poolt kööki sisenemise keeld peale; koha ... no enne peaks sügavkülma tühjaks sööma.

Täna aga sättisin ennast ikkagi jõele. Mine tea, äkki viimane jää toob muutusi. Lootus sureb ju viimasena. Kella poole 11 paiku astusin lustipargi alt peale.

Vesi oli kõvasti langenud. Veetase Oore jaamas näitas natukene alla 100 cm. Seetõttu oli ka peale astumine lihtne - vaevu 20 cm vett, millest läbi astuda. Kõik oli justkui päris hea... Ilm aga selle eest täielik põrgu. Pea päev otsa tuli vihma ja puhus tugevat lõunatuult. Pealelõunaks olin sisuliselt läbi ligunenud. Õnneks peale kella 15st jäi sadu väga õrnaks, pea olematuks, ja sain tuule mõjul pisut kuivemaks. Külm oli ikkagi olla.

Esimesed kaks tundi kooserdasin siiatsoonides. Põõsa augu ja vasaku poi juurest sain mõned vimmad ja ahvenad. Üks vari loodi ekraanil oli üsna lubav, äkki oli siig ... võtma teda aga ei saanud. Parkla alune tsoon oli aga üldse tühi mis tühi.

Edasi suundusin juba ülesvoolu olevatele madalatele aladele. Kuna vanad augud olid kõik jäätumata, siis käisin auke loodiga ükshaaval läbi. Kui ekraanile joonistus kala vari, siis saatsin kirbu alla; kui ei joonistunud, astusin edasi.

Vimmaparve leidsin üles ca 2 meetri sügavusest ja üsna jõe keskelt. Kala oli üsna laialt all. Sekka lõi ahvenat, nurgu ja särge. Vimma mõõt oli ka suht hea, Pärnu kohta. Peaaegu nagu Kasari pätsid.

Tiksusin sealses tsoonis kella viieni ja siis astusin tulema. Kokku käis jää peal 27 mõõduvimba (4 alakat ka juurde). Viis särge, kolm nurgu, seitse ahvenat. Ahven oli üldiselt lahja sordiga, vaid ühe korraliku pätsi viskas sisse. Ilmselt mängisin ahvena jaoks ka "üle" - tundus, et ahven võttis pika hambaga, aga vimb tahtis selle eest erksat mängu.

Kirpudest toimis täna kõige paremini hõbedane. Aga ka sellega pidi vahel ikka pikalt-pikalt meelitama. Kuldne ei ruuulinud; tumeda kirbu peale tuli suhteliselt sarnaselt kuldsega. Kahjuks jäin aga oma hõbedasest kirbust päeva lõpus ilma. Ilus ahven ihaldas selle endale :-(

Jäält maha tulles ootas ees juba pea kummiku sügavune vesi. Sain siiski kuiva jalaga kaldale. Jää ise oli veel üsna ok. Nii 20-30 cm vahel. Voolu ka polnud, mis seda korralikult sööks. Vihm nüüd ilmselt tegi natukene liiga, aga kui palju, selgub juba hiljem.

Pärnu jõel, 05. märts 2026

Täiesti kopi-paste päev eilsega. Leidsin vaid kolm erinevust kahe päeva vahel, ülejäänu oli aga nagu eile.

Esiteks läksin täna vee peale jõe vasakpoolsest kaldast. Selle ääre osa tundus tunduvalt korralikumas seisus kui teises kaldas (hommikupäikese katsid puud ära). Läksin küll peale igaks juhuks pikkade kummikutega. Mahatuleku kohas, mis oli viiskümmend meetrit ülesvoolu, oleks saanud ka tavalistega hakkama. Seal oli vett vaid ca 30 cm.

Teiseks olid täna peal Tipp ja Täpp, kes olid kaasa võtnud ka Johani. Täppi (või oli see nüüd Tipp :-) polnud aastaid näinud. Seltskond oli hea juba selle poolest, et mul oli kuhu oma kalu anda :-). Enda norm on ammu täis. Vaid ahvenaid võib veel natukene võtta, aga merele või kesklinna ma selle pärast küll ei lähe.

Kolmandaks oli vimma võtt kuni õhtuse laineni veelgi passiivsem kui eile. Põhjast üldse üles ei tuldud. Vaid põhja kohal kiigutamine ja pausitamine toitis. Õhtul (kella 16 paiku) tehti aga korralik aktiivsuspuhang ja siis sai kala võtma ka 40 cm kõrgusel põhjast.

Toimetasime enamasti ülesvoolu olevatel madalamatel aladel. Kala oli suhteliselt samades paikades nagu eelmistel päevadel.

Koondtulemuseks oli jälle 30 mõõduvimba (+22 alakat), 10+ nurgu, 7 ahvenat. Ahjaa särge täna ka ei saanud. Siiavõtte kahjuks ka mitte:-( Ahjaa üks pisike näritud sabaga latikas eksis ka ära ning jääaugu pinnal ukerdas miski suursilm mikrokala:-)  Seltskond sai ka käed kenasti kalaseks.

Jää oli endiselt timm. Kuna vool ei ole tõusnud, siis mingit rämedat õhenemist ei tunneta. Niikaua kui öösel miinust teeb ja vihma ei hakka kallama, kestab too veel kenasti.

Ja rohkem ei oska midagi lisada - ülejäänu oli kõik täpselt sama mis eile :-)

Pärnu jõel, 04. märts 2026

Jää on küll paks, aga ilmad on sellised, et (tahtmata ära sõnada) kahtlustan juba mõne ametniku näpusügelemist ning pikalt ilmselt seda jäähooaega enam ei ole. Sellest tingitult olin täna ka jõe peal.

Ilm oli mega-mega-mega. Päike, sooja päeval 5-6 kraadi, lõunatuul. Imeline ilm! Eriti hea oli see, et päike ja tuul olid suure osa ajast ühest suunast. Nii sai ka joodikupäevitust edasi lükatud :-)

Õnneks oli öösel teinud paar kraadi miinust. Eilsetel aukudel oli kenake poole sentimeetrine jää peal. Aga pealeminek jõele oli juba katsumus. Varustasin ennast pikkade kummikutega, et kaldaäärsest veest kuivalt üle saada. Ega tavaliste kummikutega poleks saanudki - vesi oli põlvini. Kogu seda elektroonikat libedate kummikutega vedades... aga kõik läks õnneks. Tasa ja targu toimetades olin kell kümme jää peal.

Tänast päeva alustasin parklaalusest siiaaugust. Toimetasin seal oma pooteist tundi. Mõni väikene vimb, üksik särg ja nurg, paar ahvenat. Ka loodipilt ei pakkunud midagi erilist. Korra vimmaparv ujus alt läbi, aga tundusid punnid. Siiga ekraanile ei joonistatud. Vaikselt tüdinesin ja kondasin edasi.

Järgmisena otsustasin eilset vimmaliini jätkata meetrit 50 ülesvoolu. Lootsin, et saan rahus tipa tapa ülesvoolu minna, aga kus sa sellega. Eilne parv ulatus ka sinnani ja kukkus kohe närima. Toimetasin esimesest august üheksa tükki välja ja siis tüdinesin sellest. Läksin võtu pealt minema.

Edasi. Männi auku. Sarnaselt parklaalusega oli siinne pilt loodil väheaktiivne. Mõnest august ikka võtu meelitasin välja. Paar ahvenat, paar särge, paar nurgu. Huvitaval kombel pole siit kunagi vimba saanud. Ei saanud ka nüüd. Siiast polnud ka siin mingit märki.

Kuna vahepealne võtuaktiivsuse puudus vajas kompenseerimist, kõndisin tagasi vimma tsooni. Ega nood liikunud polnud. Lõbustasin ennast seal mõnda aega ja seejärele läksin põõsaauguga piirnevaid tsoone luurama. Enamasti vaatasin lihtsalt loodiga vanasid auke üle. Kui neis elumärke ei tuvastanud, siis kirpu alla ka ei saatnud. Kolm-neli auku midagi ekraanile joonistasid, kuid need üksikud jooned lahkusid peagi kui kirbutama asusin. Siiad nood küll polnud.

Õhtupoolikuks läksin jälle vimmarajooni. Kammisin seal seekord erinevaid liine läbi. Kala tundus üsna laialt all olevat, aga võtt vajas pikemat meelitamist. Sarnaselt eilsele, üle paarikümne sentimeetri põhjast kala kirbule järgi ei tuldud. Võtud enamasti pausi ajal. Ja paus pidi ikka korralik paus olema. Mõnikord pea kümme sekundit ootasin ja siis järsku ära naksati.

Hommikune pealetulek tuletas meelde, et mahaminek saab ilmselt märg olema ja nii panin kella viiest juba asjad kokku. Täna kokku 20 vimba (+15 alakat), 10+ nurgu, 10+ särge (nood on vist nüüd massiliselt vimbade kannul igasse jõe lõiku jõudnud; suurus oli korralik, mõni oli ikka korralik labidas), 7 ahvenat (suurim 375gr). Huvitaval kombel hõbedase kirbu peale pirtsutati täna oluliselt rohkem kui kuldse peale.

Pärnu jõel, vimma uputus, 03. märts 2026

Täna oli plaanis pisut rohkem aega oma siiatsoonidele kulutada. Siiamaani on nad pettumust pakkunud, aga nüüd on juba märts käes. Oleks nagu aeg juba.

Jõele jõudsin peale kella 11-st. Väljas oli temperatuur nulli kandis (päeva peale tegi vast kraadi sooja). Pilves. Lõunatuul tasapisi tugevnemas. Veetase oli tõusnud Oore all üle 110, seega ca + 80 võrreldes eelmise nädalaga. Peale saamisega sellegipoolest probleemi polnud.

Võtsin alustuseks suuna ojasuudmesse ja komistasin koheselt vimmaparve otsa. Tunni ajaga 9 mõõtus vimba ja mõned pisemad veel sekka. Võtvalt augult ei tohi ju lahkuda ja nii ootasin ära kuni vaikus tekkis ja siis kolisin joonelt põõsa auku.

Kammisin läbi põõsa augu tsooni, vasaku poi ala, keskjõe lõigu, postialuse, tahvlialuse. Mõnest august pisike vimb, mõnest nurgu, ühest üks korralik särjepäts. Siiast ei kippu ega kõppu. Kõige kummalisem on see, et loodile ka ei joonistu selliseid "torpeedosid", mis mõne aasta eest. Kas teda tõesti ei ole siin või suudan stabiilselt temast mööda jalutada.Kella kolme paiku suundusin oja suudme alale tagasi ja kukkusin vimba kakkuma. Kala oli ikka väga laialt all, sügavusest 2.4st kuni 3.4ni välja. Päris madalast teda ei vaadanud, aga sisuliselt oli vimba kaldatsoonini välja. Ekraanile joonistusid ikka korralikud korrusmajad ja seda mitmes paigas.

Võtt ei olnud agressivne, aga kuna kala oli metsikult all, siis pikalt mängitada ka ei lastud. Tahtis põhja ligidast mängu. Kõrgemalt kui 20 cm põhjast ei tulnud täna ükski kala. Võtud olid kolme tüüpi: kiire siia mängu peale kerge vajutamine põhja kohal; tavalise vimma mängu pausi peale kerge krõps ja peale pausi kirbu põhja kukkuda laskmise peale koheselt nökerdamine. Mängitasin nii hõbedast kui kuldset kirpu. Mõlemad toimisid suurepäraselt.

Mida õhtu poole seda paremaks läks ka suurus. Kella viieni püüdsin ja siis tulin võtu pealt tulema. Isu sai täis. Jääl käis ära 33 mõõtus vimba, millest alla poole viitsisin kaasa vedada (täpselt sama palju (33) oli ka alamõõdulisi kalu), 8 ahvenat, 10+ nurgu, 1 särg, 1 kohapunn.

Pean tõdema, et nii tihe võtt on minu jaoks juba natukene tüütu, eriti kui siiga ka kordagi sisse ei löö. Peab vist teisi paiku proovima hakkama.

Maha tulles oli kaldaääres jääpeal juba üle kummiku  jagu vett. Nii et kuivalt peale saamiseks peab nüüdsest vaeva nägema. Muidu oli jää väga timm, vett peal ei olnud. Voolu natukene on, aga piisavalt vähe et see kiirelt jääd sööma ei hakkaks.