Pärnu jõel, 12. märts 2026

Mõned päevad olin sunnitud linnas olema ja kalapüügi tahaplaanile jätma. Kui päris aus olla, siis on sellest jääpüügist selleks korraks ka isu täis saanud. Siiga ju tahaks püüda/saada, aga no kui ei ole, siis ei ole. Vimbasid on juba küllaga kuivama riputatud; ahvenatele pandi abikaasa poolt kööki sisenemise keeld peale; koha ... no enne peaks sügavkülma tühjaks sööma.

Täna aga sättisin ennast ikkagi jõele. Mine tea, äkki viimane jää toob muutusi. Lootus sureb ju viimasena. Kella poole 11 paiku astusin lustipargi alt peale.

Vesi oli kõvasti langenud. Veetase Oore jaamas näitas natukene alla 100 cm. Seetõttu oli ka peale astumine lihtne - vaevu 20 cm vett, millest läbi astuda. Kõik oli justkui päris hea... Ilm aga selle eest täielik põrgu. Pea päev otsa tuli vihma ja puhus tugevat lõunatuult. Pealelõunaks olin sisuliselt läbi ligunenud. Õnneks peale kella 15st jäi sadu väga õrnaks, pea olematuks, ja sain tuule mõjul pisut kuivemaks. Külm oli ikkagi olla.

Esimesed kaks tundi kooserdasin siiatsoonides. Põõsa augu ja vasaku poi juurest sain mõned vimmad ja ahvenad. Üks vari loodi ekraanil oli üsna lubav, äkki oli siig ... võtma teda aga ei saanud. Parkla alune tsoon oli aga üldse tühi mis tühi.

Edasi suundusin juba ülesvoolu olevatele madalatele aladele. Kuna vanad augud olid kõik jäätumata, siis käisin auke loodiga ükshaaval läbi. Kui ekraanile joonistus kala vari, siis saatsin kirbu alla; kui ei joonistunud, astusin edasi.

Vimmaparve leidsin üles ca 2 meetri sügavusest ja üsna jõe keskelt. Kala oli üsna laialt all. Sekka lõi ahvenat, nurgu ja särge. Vimma mõõt oli ka suht hea, Pärnu kohta. Peaaegu nagu Kasari pätsid.

Tiksusin sealses tsoonis kella viieni ja siis astusin tulema. Kokku käis jää peal 27 mõõduvimba (4 alakat ka juurde). Viis särge, kolm nurgu, seitse ahvenat. Ahven oli üldiselt lahja sordiga, vaid ühe korraliku pätsi viskas sisse. Ilmselt mängisin ahvena jaoks ka "üle" - tundus, et ahven võttis pika hambaga, aga vimb tahtis selle eest erksat mängu.

Kirpudest toimis täna kõige paremini hõbedane. Aga ka sellega pidi vahel ikka pikalt-pikalt meelitama. Kuldne ei ruuulinud; tumeda kirbu peale tuli suhteliselt sarnaselt kuldsega. Kahjuks jäin aga oma hõbedasest kirbust päeva lõpus ilma. Ilus ahven ihaldas selle endale :-(

Jäält maha tulles ootas ees juba pea kummiku sügavune vesi. Sain siiski kuiva jalaga kaldale. Jää ise oli veel üsna ok. Nii 20-30 cm vahel. Voolu ka polnud, mis seda korralikult sööks. Vihm nüüd ilmselt tegi natukene liiga, aga kui palju, selgub juba hiljem.