Soomes 23. oktoober 2026 - Claude & Chat GPT käisid ka kalal :-)

Eilse püügipäeva kokkuvõtte pani meie jutustuste põhjal kokku AI. Seda kahe erinevat versiooni poolt - Claude ja Chat GPT. Tulemused tulid natuke erinevad, kuigi "lähtematerjal" oli sama. Teksti meelega korrigeerima ei hakanud.

Igaksjuhuks lisan enne tehisaru loomingut päeva tulemused. Mul 6 koha (+1 alakas), suurimad 2.65 kg, 2.6 ... seega sort korralik. Jaanusel 3 koha. Teisel paatkonnal 3 koha. Võrgus 2 latikat, saärg, säinas, ilus ahven (ca 600gr).

...

Claude (nb! keeldus seda ise meile ette lugemast):

Soomes, 23. oktoober 2026

Neljas päev. Ootused olid eilsest lähtuvalt mõõdukad, aga hommik üllatas - vool oli oluliselt nõrgem kui varasematel päevadel, vesi madalam ja sodi tunduvalt vähem. Päeva peale tõmbas vool küll uuesti tugevamaks, aga üldpilt on iga päevaga paremaks läinud.

Jaanusega alustasime kümne haru saare alt. Esimene jigitamine ei andnud midagi. Esimene trollitiir seevastu andis kohe otsa korraliku haugi. Paadi kõrval kukkus too küll lühemaks ja pani plehku - lõpuste alt kättevõtmine jäi pooleli. Trollisime liinideni, tulime tagasi, jigitasime... null. Veel üks troll, ikka null.

Kuna eile kell 11 oli samast kohast võtt tulnud, sättisime ennast paar minutit enne üheteist uuesti saare taha ankrusse. Ja täpselt nagu tellitult - kümne minuti pärast esimene togimine. Poole tunniga sain neli võttu, Jaanus kaks, ning üks kilo pluss koha ronis ka paati. Tiksusime seal veel pea tunnikese, rohkem ei tulnud.

Siinkohal tuleb ära märkida päeva peamine teooria. Esimene võtt tuli enne, kui Mehis kohale jõudis. Mehise paadi juuresolekul ei toksanud keegi. Nii kui Mehis kurvi taha kadus - võtt ja kala. Teooria pidas paika terve päeva: Mehis peab kalast piisavalt kaugel olema, siis on hästi.

Kella kaheteist paiku liikusime suurele jõele, ilusate majade rajooni. Mehis oli jälle ees. Esimesel trollitiirul kohe võtt, otsa ei jäänud. Mehis keeras ümber nurga... ja kohe laks. Ilus koha, 2.6 kilo paadis. Päeva esimene trollikoha tuli pauguga. Vool oli nii tugev, et kala väsitamise ajal vajusime paadiga tükk maad allavoolu tagasi.

Uuesti samasse kohta, paarkümmend meetrit vahet - teine koha, pooleteise kilone. Kolmandal tiirul 50-60 meetrit edasi uuesti võtt. Nii saigi see lõik nimed: esimesed sada meetrit Raini tsoon (*teglikkuses ilusa maja alune), järgmised sada Jaanuse tsoon. Jaanuse tsoonis vajuski Jaanuse ritv - mõõdukoha, täpselt 900 grammi. Järgmisel tiirul tuli Jaanusele teine koha. Vahepealsed jigitamised olid täiesti mõttetud.

Saatsime vahepeal teisele paatkonnale pilte. Kolmandaks tiiruks oli linna poolt kohale jõudnud terve armaada - Mihkel ja Kõuts, Mehis ning üks punase servaga eesti paat kolme-nelja mehega, kes eile veel küsisid, kas kala ka tuleb. Tsoon venis lõpuks pea 400 meetri pikkuseks ja seda kammisime kuni liinideni välja. Jigitades sain sealt vaid ühe väikse. Trollides aga tuli: Jaanusele lõpuks 3 koha, mulle 5. Jigikoha ja väike tagasilastud koha peale - kokku 10 koha paadis, hommikune haug lisaks, ehk 11 kala sai käega katsuda.

Landid. Hommikul päikese ajal töötas mul kollane karikko. Kui vine päikese ette tõmbas, hakkas kollane-oranž Rapala Tail Dancer tööle. Jaanuse (ja ka Mihkli) kalad tulid kollase jessega, millel oranžid triibud. Kuna kala oli juba piisavalt, testisin läbi ka hõbedase, kärts-fosforvärvi ja lilla karikko - mitte midagi. Naaberpaadis Anti püüdis kuldse-lilla karikkoga ja ka tema jäi tühjade pihkudega. Jigil tuli kõik vale mootoriõli sirpsaba peale, Jaanusel oli kohupiima-virsiku roosa segu. Erkroheline ei töötanud - ühe võtu küll sain, aga sama kala realiseerisin lõpuks ikka vale mootoriõliga.

Teine paatkond, Mihkel ja Kõuts, alustas tuimalt. Linna poole trollides sügavate lantidega, mis kunagi põhja ei jõudnud, ja Mihklil koosolek koosoleku otsa. Kuni 15 meetri auguni välja, siis sillad, siis kahe silla vahel jigitamine - vool nii tugev, et 30 grammi põhja ei läinud. Null võttu, null kaotatud lanti. Kui meie kalapildid pärale jõudsid (kolmas pilt oli spetsiaalselt maja taustal tehtud, et asukoht selge oleks), pöörasid nad ümber ja tulid meie Bermuda kolmnurka. Enne seda olid nad meile omakorda AI-ga tehtud suurte kalade pilte saatnud - Mihkli oma jõudis kohale enne ja oli isegi usutav, Kõutsi oma oli selgelt üle vindi keeratud.

Kolme paiku Bondri kurvist ülesvoolu trollides, vastu voolu 3.3-3.4 km/h (tavaline tempo on 2 koma midagi), käis Mihklil laks - 1.7 kilone koha. Pärast kahte võtuta päeva meeldiv üllatus. Mõni tiir hiljem teine, korralikum: võtt, paarisekundiline paus, uuesti võtt, ritv käes. 1.85 kilo peale vere väljalaskmist. Siis veel 49 sentimeetrine punn. Kõutsil kahjuks null - peale AI pildi ei jäänud midagi otsa, aga ta magas ka vahepeal. Hea fundament, millele ehitada.

Vahepeal juhtus ka üks optimistlik manööver: Mihklil kala otsas, Mehis sõitis vahetult paadi tagant läbi, landid kokku ja kaks paati triivisid koos mere poole, asja arutades. Vool on nii kiire, et kui mootoril käigu välja võtad, liigud automaatselt 5 km/h vales suunas.

Mihkel ja Kõuts lahkusid poole kuue paiku ja käisid võrke kontrollimas: korralik ahven, kaks latikat, üks säinas ja üks suur särg. Mehis läks kuue paiku ja minu viimane võtt tuli täpselt siis, kui kõik olid lahkunud. Kella poole seitsmeks oli nali läbi.

Päeva edu taga olid kolm asja. Esiteks pidi Mehis lahkuma. Teiseks tuli valgemaksu (* altkäemaksu) maksta Vana Tallinna likööriga - kui pakkusid, tuli kala, kui ei pakkunud, ei tulnud. Kolmandaks pidi püügi ajal võileiba sööma. Jaanusel said võileivad enne otsa, mul oli neid rohkem - sellepärast ka rohkem kala.

Õhtul katsetasime toorest särge soola ja pipraga, viina peale. Hinnang skaalal ühest viieni jäi põhja lähedale: toores, haiseb, soola kas liiga vähe või liiga palju, olenevalt kellelt küsida. Teine ring jalapenoga oli natuke parem. Järgmine kord sibul ja laim ette valmistada. Säinas ootab veel oma korda.

Kokku päeva peale meie paadis 10 koha, Mihklil 3. Vool nõrgem, vesi madalam, sodi vähem - iga päevaga aina paremaks.

...

Chat GPT (nb! luges selle meile ette ka):

Lõpuks ometi koha! Raini tsoon, Simmi tsoon ja ülejäänud armaada

23. oktoober 2026  •  Kalapäev jõel

Kui eelmise päeva peale mõelda, siis oli seis ikka päris nukker: pool päeva jõel, null võttu ja null kala. Rainil oli tänaseks juba neljas püügipäev käsil. Lootust muidugi oli, sest vool oli hommikul veidi järele andnud, veetase madalam ja sodi ujus vähem. Aga ega koha sellest veel ise paati hüppa.

Sel korral jagunes seltskond eri paatidesse. Mihkel ja Kõuts otsustasid alguses teha korraliku avastusretke, meie Raini ja Simmiga võtsime ette saarealuse lõigu. Päeva lõpuks selgus, et mõlemal plaanil oli oma koht: üks oli hea jõega tutvumiseks ja teine kala saamiseks.

Mihkel ja Kõuts alustasid Koskineni haru juurest ning võtsid suuna kohaliku asula poole. Trollimiseks läksid vette landid, mis pidanuks käima umbes üheksa meetri kandis, aga põhja need naljalt ei leidnud. Mihklil oli samal ajal terve rida koosolekuid, nii et paadis käis paralleelselt nii tööpäev kui kalapüük. Trolliti, vahetati lante, trolliti veel, uuriti 15 meetri augu ümbrust ja sõideti järjest kaugemale. Kala ei näidanud vähimatki huvi.

Keskpäeva paiku prooviti kahe silla vahel ka jigitamist. Vool oli aga selline, et 30-grammine pea ei tahtnud korralikult põhja minna. Piltlikult öeldes võis jigile põhja asukohta ainult kirjeldada. Ei võttu, ei kala. Vähemalt landikadu jäi olemata. Mehis liikus vahepeal oma paadiga samas kandis ja lahkus sealt umbes keskpäeva paiku.

Meie tegime saare alt alustades kõigepealt jigitamise katse. Plaan oli lihtne: siin peab kala olema! Siis läksime trollima ning kohe esimese tiiruga lõi otsa üks korralik haug. Päris ilus elukas, aga paati me teda ei saanud. Haug otsustas enne viimast vaatust ise lahkuda. No mis seal ikka, vähemalt oli selge, et vees midagi elab.

Ja siis läks asi juba huvitavamaks. Rain sai otsa ilusa koha, mis kaalus 2,6 kilo. Kala väsitamisega oli tükk tegemist, sest nii kui paadil käik välja võtta, hakkas vool meid allavoolu viima. Saime kala kätte, sõitsime tagasi üles ja alustasime uut trolli. Praktiliselt samas kohas, võib-olla paarkümmend meetrit siia-sinna, tuli järgmine koha, umbes pooleteisekilone. Jälle kala paati, jälle vooluga alla ja uuesti üles.

Kolmanda sõiduga jõudsime esimesest võtukohast umbes 50–60 meetrit edasi ning hakkasime tasapisi aru saama, et see pole juhuslik üksik kala. Meil oli oma lõik leitud. Kuna esimesed kalad tulid Raini käest, ristiti algus pidulikult Raini tsooniks (*ilusa maja alune). Selle järel algas Simmi tsoon. Kõlab nagu lasteaia mänguväljakute jaotus, aga jõel oli asi tõsine: umbes sada meetrit ühele mehele ja järgmised sada teisele.

Simmi tsoon õigustas ennast samuti. Simm sai oma esimese koha, umbes 44 sentimeetrit pikk ja 900 grammi raske – mõõdus kala ja kasti. Sõitsime lõigu lõpuni, pöörasime ringi ja tegime uue tiiru. Vahele mahtus ka jigitamist, aga see osutus üsna mõttetuks tegevuseks: üks väike konn ja rohkem suurt midagi. Trollimine oli sel päeval selge võitja.

Samal ajal käis kahe paadi vahel korralik pildisõda. Meie saatsime Mihklile ja Kõutsile kalapilte, et neil ikka motivatsiooni jaguks. Mõne pildi taustalt oli saar näha, mõnelt maja; mõni kaader sai meelega selline, et asukohta liiga lihtsalt välja ei loeks. Teiselt poolt liikus vastu ka AI abil meisterdatud kalapilte. Ühesõnaga, kala oli piltidel igal juhul rohkem kui Mihkli ja Kõutsi paadis.

Lõpuks hakkas see neile närvidele käima. Fotode taustad uuriti läbi ja jõuti järeldusele, et meie kalakoht on üles leitud. Linna poolt hakkaski vaikselt paate juurde saabuma. Kõigepealt Mihkel ja Kõuts, siis veel teisigi Eesti paate ning lõpuks Mehis. Ühel hetkel oli meie väikesel kalalõigul juba paras armaada. Umbes 400 meetrit jõge ja kõik tahtsid sealt oma osa saada.

Mihkel ja Kõuts jõudsid kohale pärastlõunal, umbes kolme kandis või veidi hiljem. Mõni troll ja lõpuks käis esimene laks! Koha umbes 1,7 kilo. Arvestades, et kahe päeva jooksul polnud neil võttugi olnud, oli rõõm täiesti arusaadav. Trolliti veel, tehti üks tühi ring ja järgmisel korral tuli juba korralikum löök.

Mihklil oli ritv käes ja ta tundis võttu hästi: kõigepealt üks tugev mats, siis paar-kolm sekundit vaikust ja seejärel teine löök. Kala jäi otsa. Hilisem kaalumine, juba pärast vere välja laskmist, näitas 1,85 kilo. See oli päeva teine korralik koha samast paadist. Hiljem tuli veel üks 49-sentimeetrine koha, nii et Mihkli isiklikuks saldoks jäi kolm kala. Kõutsil ei tahtnud seekord ükski kala konksu külge jääda. Tema jõudis vahepeal paadis ka magada – ilmselt kogus järgmiseks päevaks jõudu.

Vooluga tuli kogu päeva jooksul arvestada. Vastuvoolu trollides näitas Mihkli paadil kiirus umbes 3,3–3,4 km/h, teised liikusid kohati aeglasemalt, kahe kilomeetri kandis. Mootor tegi tööd, aga jõgi tegi veel rohkem. Kui kala otsa tuli ja käik välja võeti, kandis vool paati allavoolu umbes viie kilomeetriga tunnis. Nii juhtuski üks meeldejääv olukord, kus Mihkli ja Kõutsi paat ning Mehise paat sattusid liiga lähestikku, landid läksid sassi ja mõlemad paadid triivisid üheskoos allavoolu. Ühed arvasid, et teised oleks pidanud välja keerama; teised arvasid, et poleks olnud vaja otse paadi tagant läbi sõita. Kalameeste liikluskorraldus vajab veel lihvimist.

Meie jätkasime samal lõigul edasi-tagasi trollimist. Raini tsoon, Simmi tsoon, ots ringi ja jälle tagasi. Mõni tiir andis kala, mõni mitte, aga päeva peale kogunes meie paadis üheksa kaasa võetud koha. Üks väike koha käis veel korraks paadis, kuid selle lasime tagasi. Lisaks oli võtte ja jigitades väikest kala. Rain sai oma päeva suurima, 2,6-kilose koha, ning Simmilgi oli põhjust rahul olla. Kui hommikul tundus kõik veel üsna lahtine, siis õhtuks oli päris korralik kalapäev kirjas.

Lantide osas oli pilt üsna konkreetne. Päikesega töötas Rainil kollane Karikko. Kui päikese ette tuli vine, hakkas paremini toimima kollakasoranž Rapala Tail Dancer. Simmil tõi kala kollane oranžide triipudega Jesse. Sama värviperekond tundus olevat päeva võlusõna. Kuna kala oli juba piisavalt, sai katsetatud ka hõbedast Karikkot, fosforikarva varianti ja lillat. Need jäid nulli. Antsu käes olnud kuld-lilla, kõvasti läikiv Karikko samuti imet ei teinud. Mõnikord tasubki uskuda seda, mis juba töötab.

Päeva jooksul sündis veel mitu tähtsat kalapüügi teooriat. Esiteks: Mehis peab õigel ajal lahkuma. Teiseks: kui Vana Tallinnat pakuti, tuli kala; kui ei pakutud, oli vaiksem. Ja kolmandaks, võib-olla kõige tähtsamaks: võileiba tuleb süüa just püügi ajal. Jaanusel oli kaks võileiba väljas ja kolmanda kala kättesaamine venis. Ilmselt jäi võileibade arv lihtsalt saagiplaanile alla. Teaduslikku tõestust pole, aga kalameeste jaoks on seos piisavalt tugev.

Mihkel ja Kõuts läksid enne viit võrke kontrollima. Sealt tuli üks korralik ahven, kaks latikat, säinas ja üks suur särg. Hiljem prooviti saaki ka toidulaual hinnata. Eriti särg ei tekitanud just vaimustust – maitse oli tugev ja üldine hinnang pigem tagasihoidlik. Võib öelda, et selle päeva parimad kalad jäid siiski trollingu arvele, mitte degusteerimislauale.

Mehis lahkus umbes kuue paiku. Viimased võtud tulid veel õhtu eel; pärast seda tegime paar trolli lisaks, kuid umbes 18.20–18.30 sai püük lõplikult läbi. Päeva peale oli vool jälle tugevamaks läinud, aga hommikuga võrreldes oli vähemalt sodi vähem ja kala liikus. Kõige olulisem oli, et lõpuks sai päriselt kala püüda, mitte ainult jõge ja lante vaadata.

Päeva lõppskoor: meie paadis üheksa kaasa võetud koha ja üks tagasi lastud väike; Mihklil kolm koha, neist kaks päris ilusad; Kõutsil null, kuid see-eest korralik puhkehetk. Eilse nullipäeva kõrval on see juba teine maailm. Tundub, et kala on üles leitud. Nüüd on ainult üks küsimus: kas Raini ja Simmi tsoon homme ka töötab või tuleb hakata jõele uusi nimesid välja mõtlema?