Esiletõstetud postitus

neljapäev, 12. november 2026

Merika uitamised 2, 10.11-12.11.2026

10. november.

Teisipäeval sai hommikul maalt linna tuldud ja siis otse edasi idasse sõidetud. Lubas lõuna tuult ja pilves ilma. Sooja vaid 5 kraadi ringis.

Alustasin oma paiga parempoolse osa juurest. Vesi oli maru maas, sisuliselt olid paar "võtukohta" peaaegu kuival:-) Tuterdasin selles tsoonis kaks tundi. Sain ühe togimiselaadse toote, millele midagi ei järgnenud; hiljem sarnasele togimisele järgnenud viskel lendas aga üks hõbedik otsa. Mässas korralikult, silma järgi selline mõõdupiiril kala. Lõpuks kahva sain. Landi kolmik oli sisuliselt neelus.

Mõõtmine andis tulemuseks täpselt 50 cm. 1.2 kilo.

Peale kella ühte kolisin vasakpoolse osa juurde eesmärgiga aru saada, kuidas need augud ja kivid seal on. Vesi ju nii madal, et hea uurida. Kahlasin sisuliselt paarsada meetrit randa läbi.

Üsna alguse osa juurest sain võtulaadse toote. Samas seal kivid ka, liigitasin selle esmalt petukaubaks. Seda enam et järgmisel viskel täpselt samast kohast samasugune liigutus. Loomulikult haakisin ja lant tuli pinda. Hakkasin seda siis pinnast enda juurde kerima, kui korraga vaatan, et see nüüd küll landi poolt tekitatud laine ei ole... üks tuhajuhan lükkas seljaga lanti jälitades vett laiali, enne kui aru sai, et see ei ole söödav kraam ja uttu tõmbas.

Samast kohast paar viset hiljem lendas eemalt üks alakas otsa ja peale küünla viskamist pääses plehku.

Rohkem sellel lõigul elumärke ei pakutud. Kui tunnike hiljem samasse kohta aga tagasi jõudsin, pakuti alustuseks togimiselaadne asi ja mõne meetri kerimise järel vajuti otsa. Alamõõduline konn. Paar viset hiljem veel üks togimine, aga seda  kala enam võtma ei saanud.

Kell kolm tulin ära.

...

12. november 

Neljapäev võtsime Peebuga koos ette meie kunagise kevadise eldoraado. Nostalgia junou. Lisaks oli mul juba villand ühesuguse ranna tatsamisest, ühel ja samal kivil seismisest. Tahtsin midagi vahelduseks.

Püüdma saime kella 11st ja olime pool neljani välja. Päev oli pilves, puhus kerge lõunatuul. Sooja viis kraadi.
Käisime oma karidenuki ja selle ääred kaks korda põhjalikult läbi. Lisaks korra ka teise nuki ja ääred. Harjutasin liikudes kahlamise püüki. Kuna vesi oli madal siis kompasin ka neid alasid kuhu jalg muidu ei astuks. Tuli välja et ega teatud kohtades on ikka (veel) uskumatult palju vett, kuigi kallas nii lähedal. Ühes paigas sain vee pea kaenla-aukudeni, vaid kikivarvukil käimine päästis ujumisest. Õnneks kahlakatesse tuli sellest korrast vaid väga kerge lonks sisse.

Kahlakad sain pealelõunal siiski märjaks. Mingi hetk hakkasid nad põlve juurest lekkima ja lõpetades pidin sisuliselt vasakust säärikust vett välja kallama. Aeg on vist uued soetada.

Tulemused... Neid polnud. Null võttu. Null kahtlast hetke. Null merika nägemist. Ainuke kala mida nägime oli kaldapeale uhutud räim.

Õnneks on mul selle sügise tulemused juba olemas ja nullitamine väga ei morjendanud :-) Lahe oli olla. Teistmoodi ala kammimine tekitas mõnusama tunde, kui ühte ja sama kallast tatsata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar