Ootused üsna madalad - jõel kena laine peal, õnneks tuule kattis seljatagune männimets kenasti ära; vesi täiesti selge ja suht kõrge (edelatuul pressis vett lahte juurde); ilm täiesti pilves, vahel kerge vihm sabistas, aga enamasti ainult seenekas. Ehk sügis, mis sügis ja vaevalt siit (suvalisele kohapealt) latikat välja võlume...
Peagi paar kiiska ja särge, siis jälle nurg. Igav ei hakanud, kogu aeg keegi kallal. Sisse-välja ridva vehkimine käis kõigest väest.
Tunni möödudes lõpuks ka üks korralikum võtt ja väike latikapoiss ronis kaldale. Hetk vaikust ja teine samasugune teise tonka otsa. Isa samal ajal vehkis ridvaga edasi tagasi, kuid peale kiisa miskit välja ei võlunud.
Peale latikapoegi jälle vana trall - kiisk, nurg, latikas. Ja pika-pika ootamise peale järgmine korralikum võtt - keegi hakkas aeglaselt ridva otsa allapoole venitama ja paari sekundi pärast haakisin. Taga. Pika meelitamisega sai kala üle randi veetud ja lõpuks liivasele kaldale. Pea kilone latikas. Ohhoo, pole paha, äkki tuleb veel miskit...
Siis tekkis vool ja võtud lakkasid. Kui talvel on vool alati meeldivaid muudatusi kaasa toonud, siis nüüd vastupidi. Kala togis üllatavalt passiivselt, kuni kella kuue paiku vool lõpuks seisma jäi ja jälle kala närima hakkas.Õhtune võtt möödus särgede ja nurgude tähe alla. Nii meresärg kui ka jõe oma olid hakkamist täis. Vaevalt said tonka sisse lajatatud, kui keegi särg kallal oli. Paar kenamad võttu ka, aga latikaid rohkem ei saanud. Aga täitsa tore oli, tegevust jagus ja isale sai tema koduväljakul tuul alla tehtud:-)
Kumb siis paremini töötas, kas söödakorviga või tavaline tonka? Tavalise tonkaga kaks latikat, üks neist ok suuruses; söödatops mõjus eeskätt särgedele - õhtul seda pidevalt näris ja kordagi vaikust ei tekkinud; samas korralikku latikat välja ei meelitanud...
