Jõulutuur 2016 teine päev - Noodasjärv ja Verijärv

... Die Hardi me igal juhul lõpuni ei näinud. Pakun, et kui film oli poole peal, kostus värske õhu mürgituse saanud vaatajate seas esimesi norinaid. Aga hea film oli sellegi poolest :-) Õnneks olime enne filmi jõudnud valiku järve kohapealt ära teha. Tamula. Suur ja uhke. Kala kindlasti täis, kes ammulisui meid pidid ootama.

Kell 7.20 äratus, hommikusöök ja minema. Linnast väljudes tehti linna siseneval suunal "kõik puhuvad" aktsiooni, me nende pilti kuidagi ei mahtunud ja pääsesime järjekorras venimisest. Tegemist oli ilmselgelt hea looduse märgiga:-)

Öösel oli tsipake miinust olnud. Teeääred muutusid seetõttu Võrule lähenedes aina talvisemaks. Pilved olid ka laiali löödud ja peaaegu oli päikesetõusu näha. Võrus keerasime auto randa ja tatsasime vee äärde. Jää nagu ilus tundus, pragude järgi nii 5-6 senti paks, aga ei ühtegi kalameest silmapiiril. Lõime põnnama - olla teerajajad suurel ja tundmatul järvel ei tundunud eriti ahvatlev. Võtsime välja plaani B ja suundusime pisut kagu poole. Noodasjärve otsima.

Tiirutasime pisut järve lähiümbruskonnas, kuniks saime aru, et päris järve ligi me ei saagi. Kauplesime siis ühe kohaliku mehe käest tema aia taha lahkesti ühe parkimiskoha ning tegime seejärel kand ja varvas mäest alla. Lubasime veel kassile kala tuua... Järv asus sügaval orus, millest pool kaldast oli mägede vahel ja teine pool madala maa servas.

Jää oli timm, kuigi esimene katse läbi kõrkjate minna sai katki jäetud - tundus teine liiga riskantne. Paksust nii 9-10 sentimeetrit. Ühtlane liuväli kogu järve ulatuses. Otsisime üles esimese vanade aukudega tsooni ja kukkusime püüdma.

Ilm super ilus. Päikest küll polnud, tuult selle eest ka mitte. Temperatuur ka mõnus nulli tuuris. Kõik nagu peab...

...Tunnike hiljem polnud meist kumbki võttu näinud. Ei ainumastki (Urmas - ära muiga midagi:-). Liikusime mõnisada meetrit edasi ja leidsime järgmise "kasutatud" tsooni. Esimesest august sain kohe unna ahvena kätte, Tõnul samal ajal ka keegi all nagistas, kuid otsa ei saanud.  Edasi aga...

Pool tundi hiljem otsustasime veel korra tsooni vahetada. Jätsime varustuse maha ja kulgesime piki liuvälja järve teise otsa poole. Kogu järgmine pool kilti oli sisuliselt ühtlaselt auke täis puuritud. Keegi oli ikka väga tugevasti vaeva näinud ja mitte ei usu, et sellise tragi tegutsemise peale püüdja(d) tühjade pihkudega oleks jäänud. Tagusime suure osa neist aukudest kannaga lahti ja proovisime mõllides need läbi. Enamus järvest selline 2-2.5 meetrit vett. Järsema kalda all pisut sügavam. Palju rohuseid alasid, unnatamiseks justkui väga mõnus materjal.  Püügitulemused aga väga-väga nutused. Mul vaid üks võtt, Tõnul kaks ahvenat, kes kahekesi koos tikutoosi toppides jätsid poole ruumist järgmistele tulijatele. Ei aidanud kirbu vahetamine punasest kuldseni ja hiljem ka pronksi värvile.

Kell lähenes ühele ja otsustasime, et õhtuks me siia ei jää. Nullitame parem mõnel uuel järvel, kui ajame veel korra nendest aukudest kala taga. Mõeldud tehtud, higistasime ennast suurest mäest üles auto juurde. Jätsime häbelikult kassile kolm ahvenapunni ja põgenesime vihase kiisu eest ketsi vajutades minema.

Kella poole kahe paiku olime juba Verijärve RMK parklas. Tipa tapa lõkkekoha suunas, üle jõekese ja jääle. Esimene puuritud auk näitas kohe ära, et tegemist hoopis teistsuguse järvega. Vaevu kakskümmend meetrit kaldast oli juba kõva seitse-kaheksa meetrit sügavust. Järv ise kitsas ja pikk. Võtsime suuna lõkkeplatsist üle järve asuvale sopile. Seal pisut vähem vett, nii viie meetri ringis, ja seadsime ennast sinna laagrisse.

Tõnu alustas püüki järjekordse mikroahvenaga ja ma sain peale pronksise kirbu väljavahetamist oma traditsioonilise punase vastu, ka lõpuks ühe augu käima. Särge ja ahvenapuru tuli mõnda aega. Sain unnad kenasti sisse, et konstanteerida tippvõtu lõppemise aega. Kammisime samas tsoonis veel videvikuni välja. Õhtu poole särg veel korraks aktiveerus, aga ahvenad (õigemini nende tikutopsist pikemad versioonid) ja haugid jäid meile kättesaamatuks.

Kuulasin ära Tõnu igakordse "luuletuse" sellest, kuidas ta oma kolme mikroahvenaga on tegelikult päeva võitja (saan aru, et seekord oli parim see, kes suutis kolm kala tikutopsi ära mahutada:-) ... ja panime asjad kokku.

Muidu ilus järv ja suvel oleks vist ka kaldalt midagi isegi teha, aga tagasi siia ikkagi ei tuleks - liiga linna ligi ja liiga maantee ääres. Rahvast tundus ka pidevalt mööda tatsavat - nagu linnas püük kohe.

Selleks aastaks siis jõulutuur läbi. Kalaga läks nii nagu läks, aga seltskond oli mõnus ja lõbus oli olla. Tuleks nüüd Läänemaale ka ometigi see jää...

PS! Kodus ahvenaid fileerides sain eilsele saagile ühe liigi juurde - keski valgekala maim; nimetaks selle Tõnu kiusuks peledi pojaks:-)

Jõulutuur 2016, esimene päev - Kahrila järv

Pikk pikk soojalaine - oma nädala jagu plusskraade - ei suutnud meie jõulutuuri plaanidele põntsu panna ja nii seadsime ennast kolmekesi - Tõnu, Urmas ja mina - jõulu teise püha hommikul Vigalast Kagu-Eesti suunas teele. Kella poole seitsme paiku hommikul. Väljas sadas vihma ja sooja oli viis kraadi. Talv...

Tee sai olema pikk ja vaevaline. Alles kella kümne paiku jõudsime väljavalitud järveni, parkisime auto tee äärde ja ronisime vammustesse.

Tegemist on 2.35 kilomeetrit pika ja paarsada meetrit laia järvega - selline pikk vibalik vagu. Maksimaalne sügavus 16 meetrit. Valisime püügipaigaks järve põhjapoolsema otsa (puhtalt mugavuse pärast, kuna seal oli tee äärest järveni kiviga visata), mis on soostunud ja kõrkjalisem ja kus mingi nire sisse voolas.

Google lubas, et saame kõvasti ahvenaid, hauge, särge, nurge, latikaid ... siigasid, pelesid ja karpe.  Milline assortii.

Väljas ikka veel sadas. Ja pisut soojemaks oli läinud. Vantsisime üle rohumaa järveni, mis oli täiesti peegelsile. Mingi purde kaudu ukerdasin peale. Jääd maailm. Kõva 10-11 senti oli teda kindlasti. Tõnu ja Urmas julgesid ka kuidagi kikivarvul peale tulla, jalad all värisemas. Hilisemad kommentaarid andsid mõista, et algus oli ikka väga kõhe olnud.

Tatsasime kaldast pisut eemale ja tegime esimesed augud jäässe. Alustasin mõllitades, kuid peagi loobusin ja otsustasin põigi peale üle kolida. Keegi oli mõlemas suunas kaldaääre auke täis pikkinud, ilmselt haugi otsides, ja see tasuta kätte kukkunud aukude rivi vajas läbi proovimist. Umbes kümnendas augus sain esimese võtu ja haugipunn käis jää peal värsket õhku nautimas.

 

Tõnu haaras seepeale ka oma "super kalakotist" - kilekott! - põigiridva ja võttis teises suunas minevad augud ette. Ja peagi kaks ahvenat välja võlus. Nii olid esimesed unnamaterjalid olemas ja tegelesin nende sisse seadmisega.

Elussöödad sees, sain ka ise peagi käe ahvenaseks. Paar togimist oli veel, kuid võtma ei saanud ja nii läks põikide proovimiseks. Sinakas, kuldne, ahvena värvides. Viimase juurde pidama jäin, sest peagi vähe normaalsema triibu - nii saja viiekümne grammise - sellega kätte sain.

Päeva edenedes läks ilm pisut heledamaks. Korra isegi päikest ja sinist taevast pilve vahelt näitas, selleks et hetk hiljem korraliku vihmavalinguga jätkata. Kella poole kahe paiku, kui olin ühe ahvena pakkunud august otsustanud mõllitades jätkata, sain päeva ainukese seeria - viis normaalset ahvenat tulid järjest, enne kui sääsevastsed kirbult pihta pandi ja sellega võtt ka rauges...

Unnad vaikisid terve päeva jonnakalt. Tõstsin neid küll pidevalt ümber, kuid sain terve päeva peale vaid ühe ainukese võtu. Haug sõitis pea kümme meetrit tamiili roo sisse ja siis ahvena mulle tagastas.

Kella poole nelja paiku tulime tulema. Oli olnud selline keskpärane järv - päris ilma ei jäänud, midagi müstilist ka ei saanud. Mõningad ahvenad sai fileerimiseks kasti ära pandud. Urmas oli vähe pettunud olekuga, aga noh ta oli ka kogu selle pika tee roolis istunud ja kogu päeva olnud sunnitud meie möla kuulama...

Teel auto juurde tuli üks võrokene vastu ja saagi uurimise käigus rääkis, et üldiselt siin järves ahven selline saja-sajaviiekümnene, aga vot just eile oli saanud kolli ja kus kukkus siis mees käsi laiali venitama. No teadagi need kohalike jutud:-)

Tartus tegime Ristiisas korraliku kõhutäie, panime Urmase Tallinna bussi peale ja kobisime hotelli lebole. Värske õhk oli olnud päris väsitav. 

Õhtul vaja veel die hardi vaatamise käigus paika panna homne plaan...