Tali tuleb, 14. jaanuar 2018

Nädala jagu on kerget miinust hoidnud. Jõeveed on vaikselt langenud ja kui ilmateenistuse andmeid uskuda, siis läks Velise nädala alguses juba kergelt jäässe. Vigala ja Kasari peale veel lootust polnud, vool veel liialt kiire. Maja all kaldaääred vaikselt looma hakkavad, keskel jääsodi ujub.

Laupäeval läksin Velisele luurele. Kohale jõudes jõe peal ilus peegel. Jätsin võtmed ja mobla autosse, haarasin tuura ja läksin testima. Kaldaäär nagu ikka langeva vee puhul - jääkiht vajus kolinaga kokku. Otsisin pisut kindlama pinnase ja üritasin nii meetri kaugusel kaldast tuuraga koputada. Esimese löökiga läbis tuur jää. Sooh,  paksus vaid miski 1.5-2 cm. Proovisin veel paarist kohast ja läksin koju ära. Teine pool jõge oleks ilmselt kandud, sest seal voolu vähem, kuid ei tahtnud riske võtta.

...

Päeva ja öö jooksul tegi ca 7 kraadi stabiilselt külma ja nii olin pühapäeval uuel katsel. Päris hommikul vara ei julgenud minna, ootasin kuni kell kümme sai, enne kui jõe poole suundusin. Haarasin saunast miskid vanad metsasuusad ka kaasa. Ikkagi kandepinda pisut rohkem. Kümme meetrit köit turvakaalutlustel ka veel igaks juhuks kaasas:-)

Külm oli jääd kenasti juurde kasvatanud, nii pidi tahke vee läbistamiseks lausa kaks korda tuuraga koputama. Jääl paksust nii 3.5 cm, koperdasin suuskadega peale. Kaugele ei hakanud minema - jää paksus ei tundunud väga ühtlane olevat. Ühes kohas lausa alla kolme sentimeetri ... seetõttu tuterdasin mingil 15-20m alal, ilma päris jõe keskele minemata. Suure ahvena koht oli ka üsna õhukese jääga kaetud, vaid kolm senti ... tulin sealt tagurpidi suusatades tagasi.

Tegin pea kümme auku. Igast august paar  väikest ahvenat. Võtud kõik sellised pika hambaga - ära kukkumised, mitu korda proovimised. Kuldse kirbuga, punast ei puutunud keegi. Korraks miski korralikum poiss ka otsas oli. Punnidele paar sajagrammist ka sekka, aga korralikku kala ei näinudki...

Panin kaks unda ka sisse. Need vaikisid kangekaelselt. Teise kalda alla haugikohta ei julgenud minna. Liiga kahtlane oli kogu see jääolu.

Paari tunnine püük päädis kokku kümnekonna ahvenapunniga.  Lisaks eksis ka üks särglane ära. Kaotuste poolele tuleb üks kuldne marmõss kanda. Jõe põhjas räigelt palju mingeid oksi. Päris mitu korda oli kirp kinni, enamasti õnnestus  vettinud oks pinnani venitada, üks kord aga keeldus  maakera põhjast kerkimast:-(

Kuna pealelõunal oli sünnipäevale minek siis juba kell üks panin asjad kokku. Hooaeg sellega avatud. Tulemus selline nagu esimese jää püügil ikka - mittemidagi ütlev. Aga maitse on suus ja siit on ainult edasi minna. Järgmine nädalavahetus saab ilmselt juba Pärnu või Kasari peale minna.

Aga luts ei tahtnud tulla, 06. jaanuar 2018

Uue aasta tulekuga pole ilmavallas midagi muutunud. Hoov oli maale saabudes järjekordsetest sadudest vett täis, Kasaris jõe kõrgus stabiilselt +140 kandis. Vaikselt hakkab sassi minema - on see nüüd kolmas kuu juba veeuputust?

Õnneks lubab ilmateade, et kohe kohe see jama lõpeb ja tuleb nädala jagu külma. No olge nüüd kordki oma ennustustega õigel teel...

Päeval otsisin oma vana talvekombe välja ja otsustasin siis poriga maadlema minna. Suund Rumba alla. Kuna väljas lääne tuul, siis mugavus pääses võidule ja sättisin ennast käärule puude varju paika. Kell oli nii umbes kaks saamas, kui kohe peale minu saabumist hakkasid massilised kalastajate hordid tulema. Õhtu lõpuks läks autode lugemine sassi - no oma kümme tükki oli neid kindlasti. Nagu kevadine vimmapüük juba.

Alustuseks kirusin pisut jõe äärt - prügimäe hunnik kaldal kasvab aastast aastasse. See sügis juba kaks "lõkkeaset" mis sitta täis kuhjatud. Ja loomulikult pisut jäätmeid ka kalda peale loobitud. Hea püügikoha märkimiseks ilmselt? Tänu vihmadele oli kallas ka muidugi selline nagu oleks lehmakari ööpäeva ringselt ühe koha peal tiirutanud. Otsisin pisut kuivema pinnase ja seadsin kolm tonkat sisse. Mullaussidega varustatult.

Kuigi öö otsa oli ladistanud ja jõgi kergelt tõusutrendis, siis sodi õnneks palju alla ei tulnud. Poole kolme paiku sain sügavama poolsele tonkale esimese võtu. Keegi sikutas, sai tina lendu ... ja kaotas ussi ära. Veerand tundi hiljem sama ridvaga samast kohast juba julgem tegutsemine ja aasta esimene kala oli peagi tõsiasi. Vimb.

Kella kolme paiku tegin värskest kalast paar fileetükki ja asetasin nad kahele tonkale konksu otsa. Vaevu sai vasakpoolne tina põhja, kui keegi seda juba kergelt sikutama hakkas. Korjasin kellukese maha ja jäin ootele. Nökerdamine kestis ja kestis ... kuniks paar kolm minutit hiljem otsustasin kärsitusest ära haakida. Krt. ikka vara. Ilmselt mingi lutsu pliiats ei suutnud fileed suhu haarata.

Sama ritv ärkas uuesti ellu kümme minutit hiljem. Kaks kergemat tõmmet ja siis vaikus. Pooleli jättis, miski ei sobinud. Kell oli siis 15.20.

...
 

Järgnes 4 tundi ja 20 minutit vaikust, mille lõpetasin ise. Tulin tulema ära.

Täiesti uskumatu antivõtt, keegi ei puudutanud ka sööta. Ja ega naabritel ka paremini läinud. Ühe poole naabrid said veel valges ühe turva ja ühe lutsupliiatsi, teisel poolel üks kobedam kala eksis ära, aga see tundus ka ainukene olevat. Mingisuguses ühtses mentaalses seisus lahkusime kõik enne kella kaheksat. Teise poole kääru peale oli veel miski 4 autot jäänud. Ka sealt olid juba osad lahkunud.

Ilm kusjuures oleks võinud vägagi sobilik olla. Kuu polnud tõusnud (pidi alles peale kella 22 nähtavale tulema), aegajalt käisid üle taevalaotuse kergemad lumepilved, temperatuur oli kerges miinuses, tuult oli. Pimedust nagu jagus. Aga keda polnud oli luts.

Paluks mulle nüüd üks talv.