Päev nr.2, 18. oktoober 2018

Hommik tuli kuidagi hiliselt. Alles kell kaheksa paiku sain silmad lahti. Väljas ikka veel päris hämar. Sirutasin oma vanad kondid välja ja panin kohvi hakkama. Käivitumine toimus aeglaselt ja nii sain alles poole kümnest jõe peale.

Väljas üsna soe ilm. Pea kümme kraadi. Vesi üsna sama temperatuuriga. 9.3 kraadi. Esmalt suundusin hooga linna alla. Eilsesse kohta. Peksin terve sügava ala vahtu ja sain tunniga paar võtuhakatist. Kala all on, aga võtma ei kippunud. Eile õhtune vool oli ka täiesti kadunud.

Nii üheteteistkümne paiku otsustasin päeva esimese trollimise ette võtta. Alustasin samast august ja suundusin ülesvoolu. Silla all näitas lood kena kala ja mõned sekundid hiljem vajus ritv looka. Ühtlane kärr ka kohe järgi. Kuna tormakust ja lennukust teisel pool olijas polnud, siis selge pilt... Ilus koha. Sikutasin vaikselt ligemale ja kahe üle silla kõndinud soome vanapaari ees tõstsin kala kahva. 3.9 kilo ja kestvad ovatsioonid sillapealsetelt.


Trollisin tagasi auguni ja panin uuesti ankrusse. Vise hiljem heliseb telefon. Mayday, mayday. Mihkel hüüdis appi. Olid paadiga jõele tulnud ja nüüd mootor kutu. No selge. Panin asjad kokku ja suundusin puksiiri teenuseid osutama. Kündsime Koskineni haru suudmest majani välja. Kõva kakskümmend minutit.

Tunnike hiljem, kui teenus osutatud, Kalevilt uus paat laenatud, suundusin tagasi oma tsooni. Kell juba üks läbi ja väljas vaikselt heledamaks kiskus. Päikestki pilve tagant piilumas oli näha.

Nii kui ankrusse sain ja viske teele saatsin, kohe keegi otsa kargas - kala oli vahepeal karbi lahti teinud. Sain kümne minutiga paar kilo alla poissi. Võtud kõik neoonrohelisega. Väga koleda landiga. Ketti aga võtma ei saanud. Aegajalt keegi togis, siis vaikus, siis uus togimine. Paar tükki korraks otsa jäid, enamus aga tühivõtud.

Vahetasin korduvalt ankrupaiku ja sain enne kella kolme veel ühe paati. Ja siis tuli tuul. Paadi all nii 10-12 meetrit vett, mul ankruköit tervelt ... 12 m. Laine pani paadile sellise hoo sisse et kuidagi ei suutnud enam ennast püügitsoonis hoida. Mässasin mis ma mässasin, kogu aeg kandis laine minema. Nii lõpuks ennast teise kalda madala peale seadsin. Seal sai püüda, aga võtte seal polnud.

Kella neljaks, kui mul oli läbi mängitud oma kümmekond värvi ja kalavõtust oli mällu jäänud vaid hägune mälestus, tüdinesin jigitamisest ära. Kolisin trollima ja samas paigas askeldanud Mihkli paadi ees võtsin pooleteise kilose välja.

Jätku ei tulnud. Mingi aeg saabus Jüri/Nilsi paat ja sättisid nagu kiuste minu augu peale ja... kukkusid kakkuma. Viis kena koha lühikese ajaga. Öli toonidega. Üritasin ennast ka jigi lainele tagasi meelestada, aga kui peagi neoonrohelisest silikoonist lahti sain, siis tüdinesin uuesti.

Ülejäänud õhtu trollisin samas kandis. Lõpptulemuseks sai ära võetud seitse koha. Saagil polnud nagu vigagi, kahju ainult et jigitamisega sina peale ei saanud.

...

Jüri/Nilsi saagiks jäi  viis koha. Mihkel/Martin paar ahvenat ära võtsid ja ... ühe 3.5 kilose haugi, mida Mihkel pool õhtut fileeris.

Homme uus päev.

Tagasi koha otsimas, 17. oktoober 2018

Seekordne reis viis kokku väga erineva seltskonna. Lisaks minule ja Mihklile liitus veel kolm täiesti uut seltskonna liiget -  Jüri, Martin ja Nils. Sõit kohale sai olema kirev - Mihkel oli bensiinikanistri nii täis pannud, et laevast maha sõites valitses autosse istudes päri paras hais. Bens oli paagist välja pressinud ja põrandal oleva katte läbi leotanud.

Esimene samm oli bensiinikanistri autost paati toimetamine. Sellest eriti ei piisanud, hais jälitas meid hoolimata avatud akendest. Järgmisena toimetasime mati autost välja ... ja lõpuks tekkis autosse värske õhk. Hommikune "liiminuusutamise" periood oli lõppenud:-)


...

Päevane storage koolitus lõppes kella kolmeks. Nii sättisime kella poole nelja paiku juba ennast jõe peale. Mihkel ja Martin saare taha. Jüri ja Nils suundusid ilusa maja rajooni. Mina sealt pisut ülesvoolu. Esmalt kümne haru rist, seejärel ilusast majast ülesvooolu olev nurk, siis kõrkja kõrvane. Vool nõrk, 20 grammi sobis suurepäraselt. Võtte aga....

Järgnes diivani auk. Seejärel juba linna alla. Seal sain lõpuks sügava peal kalale pihta. Olin landivahetuses jõudnud kollase toonini, kui keegi seda togis.  Järgmine tiir ja kala otsa vajus. Alla kilone koha. Hiljem suutis Mihkel selle fileerida üle kiloseks:-)

Peksin sama liini edasi. Alguses vaikus, siis togimine. Panin vahelduseks klouni, mis täiega ära põlati. Seejärel wake mootoriõli ja paadi alt juba korralikuma võtu sain. Korraks keegi otsas rippus ja seejärel äre kukkus. Peale seda järgmise viskega 43 sendine otsa koperdas. Siis uus võtt, korraks otsas, veel üks ja jälle korraks otsas, vist veidi kobedam ... ja ära pudises. Kogu see jant kestis minutit kakskümmend ja peale hetkelist vaikust vahetasin ankrupaika. Viskepikkus allavoolu. Ja uuesti kaks võttu järjest... null paadini tulemist. Krt.... selline tunne et kala lihtsalt moepärast lanti ründas ilma plaanita see alla neelata. Ilmselt kahekesi püüdes oleks kala lõpuks ka korralikult üles ärritunud.

Kui päris aus olla, siis ega mul tulles mingit püügiisu veel tekkida polnud jõudnudki aga see kuidas need kohad järjest ennast vee all üles keerasid ja vanu häid aegu meelde tuletasid... tekkis päris mõnusa isu. Samal hetkel, kui hakkas juba looma, kustus aga kõik korraga ära. Väljas läks hall ilm veelgi udusemaks, sekka ka pisikest vihma ja võtt lakkas kui lõigatult. Punnitasin veel paar ankrut ja kulgesin peale kella kuute minema.

Tagasiteel komistasin Mihkli ja Martini Vatori otsa, plinkisid oma pealampidega keset udust õhtupoolikut keset jõge. Kulgesin nende taktis pool kilomeetrit trollides. Korraks ritv ka liigatas, aga tulemust ei tulnud.

...

Mihkli paat sai kolm kala - ahven, haug ja kilo tuuri tõugjas. Nils ja Jüri kulgesid ümber saarte ja rääkisid mingitest ahvenatest. Ja kellestki, kes nööri katki rebisid. Homseks täitsa lubab midagi.