Kuna kohale jõudsime alles laupäeva
õhtul, siis püügiks enam ei läinud.
Pühapäev
Hommikul silmi lahti lüües ja vihmast
jõge aknast vaadates ei tekkinud mingit isu vettima minna.
Hommikukohv ja telekas, kell juba üheksa läbi, ikka sajab. Egas
midagi, tegime viina lahti, „za rõbalku“. Õnneks kümne paiku
sadu lõppes ja sättisime ennast veele.
Esmalt panin suure jõeni välja ning
alustasin suudmest. Kohalikud olid väikese jõe suudme võrguga
kinni pannud, hõivates niimoodi magusaima koha. Panin jigi otsa ja
pommitasin suurt jõge. Vool pea olematu, vesi selge, ilm pilves ja
vastikult tuuline. Vesi külm (+5.5 kraadi)
Tund loopimist, kohavahetused,
värvivahetused – null võttu. Kuna kajalood näitas, et kala all
on ja mitte vähe, keerasin paadi kõrkjatesse ning saatsin põhjaõnge
olukorda uurima. Kammisin läbi randi ääre, jõesuudme ja ka
keskpaiga, aga parim mis välja õnnestus võluda oli paarisaja
grammine latikalips.
Egas midagi – otsida, otsida, otsida
kui parafraseerida idanaabrite elu tuksi keeranud kiilaspead. Mootor
käima ja suund teisele harule.
Alusasin kahe haru ristist, kuid
loobusin peagi. Tuul läks aina tugevamaks ja laine segas jigitamist.
Edasi. Otsisin saare alt tuulevarju. Peale paari viset tundus, et ka
kala oli seal varju otsinud. Kaks kolm toksu käis ridvast läbi aga
otsa ei jäänud. Paar lutsimist otsa – selge latikas. Vahetasin
jigi järjekordselt tonka vastu.
Ei kulunud veerand tundigi, kui 1.7 kg
latikas paati kolis. Jätkasin entusiastlikult samal liinil. Kuid
vaikus või siis aegajalt mõni kiisk. Mõne aja pärast liitus
minuga ka Arvo, kuid ka temal ei miskit. Ühe mõnesajagrammise
lõpuks võlusin välja, aga korralikku kala ei tulnud rohkem.
Proovisin vahelduseks ka jigi, sain
mõne togimised, aga mitte kala.
Mõne aja pärast loobus Arvo ja
pealelõunal ka mina. Otsustasin allavoolu kala otsida ja lasin
vaikselt kajaloodi vaadates edasi. Vahepeal olid pilved hajunud,
samas tuul oluliselt tugevnenud. Saades sirge peale oli jõgi juba
korralikult laine meelevallas. Leidsin miski kalaparve, parkisin ära,
tonkad sisse ja viie minuti pärast lasin jalga. Laine oli nii
vastik, et püüdmine oli sisuliselt võimatu. Keerasin otsa ringi.
Tundus, et saare tagune on täna ainuke koht, kus üldse püüda
saab.
Parkisin paadi sedapuhku kalda äärde,
kinnitasin mõlemad otsad ja panin tonkad sisse. Kuni kella 19.30ni
külastas aegaajalt usse mõni kiisk või nurg, aga ei ühtegi
suuremat kala. Õhtul tegi latikas lõpuks suu uuesti lahti – kaks
korralikku 1,5 ja 1,4 kg ning kaks poolekilost lipsu. Mida
hämaramaks, seda agressiivsemaks muutusid ka nurud ja päris
videvikus ronis otsa juba lutsupoeg.
Pool kümme kuulutasin päeva
lõppenuks. Raskelt vastiku ilmaga päev oli. Loodetavasti homme on
ilusam.
Esmaspäev
Äratus juba enne kuute. Kohvi, eilsed
latikad roogitud ja minema. Hommik kole külm, miinuses, aga õnneks
päike väljas ja tuult peaaegu polegi. Panin hooga jõe suudme
lähedale „põõsani“ välja, teen seal alati kontrollvisked.
Tegemist on korraliku auguga, kus sügavust pea kaksteist meetrit.
Siit on pärit ka minu esimesed jigi kohad sellest jõest. Aga täna
pole see päev. Peale kontrollviskeid vajutan paadil gaasi põhja ja
kihutan merele. Haugile.
Kohale jõudes on laine täiesti
talutav, külm ka pole. Vesi aga on külm, vaid 5 kraadi. Valin
paiga, kus haug kindlasti peab võtma (no alati on võtnud). Pillun
läbi „mootoriõli“, „klouni“, „külma sinise valge“ ...
võtan järgmise super paiga ... sama arsenal ... sama tulemus. Poole
tunni pärast on selge, et kas praegu ei võta või pole kala veel
siia tulnud.
Vahelduseks otsustan trollida ja
kajaloodi uurida. Kammin läbi kilomeetrise ala, edasi ja tagasi.
Lood näitab kala, aga ritv ja vobler seda ei tunnista. Tahtmine
hakkab vaikselt kustuma. Teen veel ühe peatuse „kõige paremas
kohas“, loobin läbi kõik lemmikud, saan tragitult ühe tindi ja
ei ühtegi muud võttu ...
Minu „õnneks“ tõuseb tuul
järjepidevalt ja vaikselt kerkib ka laine – hea põhjus siit
lahkuda ja paremaid jahimaid otsida. Kokkuvõtvalt – hommik merel
kolm tundi ja üks tint.
Panen jõepidi üles. Otsustan läbi
kammida ühe sonni, lootuses et seal on soojem vesi ja kala on sinna
läinud. Tulemused jällegi seda ei kinnita...huvitaval kombel pole
ka vesi soojem kui suures jões ... Järgmiseks valin „koha sirge“,
panen ennast randi peale ja teen kontrollvisked - tulemus endiselt
null.
Lõunaks väsin sellest spinna
kruttimisest ja otsin paiga roo äärde ning panen tonka sisse. Koht
tuulevaikuses, hea aeg lõunatada. Tonka otsa ronivad aegajalt mõned
nurud, aga suurt kala ei tundu olevat. Liigun vastuvoolu edasi –
otsin järgmise roo, siin täiega vaikus. Proovin veel kahe jõe
ristumiskohast, kui annan lõplikult alla ja põrutan saare taha.
Siin vähemalt ei pea pettuma. Poole
tunni pärast on esimene latikas kaldal. Istusin saare juures õhtuni
välja – neli latikat 1.7 kg, + 3 x 1.5 kg. Paar äraminekut, neist
üks selline, et see vist oli mu rekordlatikas – kala sööstis
peale haakimist kohe vastassuunas minema ja kukkus mõne hetke
pärast ära. Hunnik nurge ja kiisku ning 3 väiksemat latikat veel
lisaks.
Kella seitsme paiku õnnestus lõpuks
ka haug paati saada. Sedapuhku aga mitte landi vaid tonkaga:-)
Kiisad tirisid ühte tonkat juba mõnda
aega, ühel hetkel otsustasin välja kerida ja usse vahetada. Tegin
haakeliigutuse, sain aru, et miskid pudinad on otsas ja siis järsku
nagu kännu taga kinni. Mõne aja pärast hakkas liikuma ja tuli
vaikselt lähemale. Kala tuli vaikselt ja väärikalt, järske ja
pikki sööste ei teinud, vaikselt ja kuidagi väsinult. Lõpuks
õnnestus ta kahva ajada. 4.6 kg.
Võttis ta hoo pealt ühte kahest
kiisast ja jäi nii õnnelikult otsa, et konksu saba oli suunurgast
väljas. Haugi küljes pea paarkümmend ussi ja kõhus (see selgus
hiljem) terve hulk pisikalu – seisab kännu taga suu lahti ja
neelab suhu sattunuid alla? Siiamaani suurim tonkakala.
Pool kümme sai otsad kokku tõmmatud. Ilusa ilmaga päev oli.
Teisipäev
Arvo pani hommikul kuuest kohvi,
kuulsin veel kui paat lahkus sadamast ... aga uni oli hea ja magasin
seitsmeni välja. Kiirelt riide, asjad kokku ja minema.
Võtsin suuna otse merele. Enne veel
tegin poolel teel peatuse kohas, kus eelmine nädal olnutel oli koha
toginud. Aga ei miskit. Edasi.
Merel oli tuul kaldapoolelt ja polnud
veel tugev, kannatas püüda. Temperatuur oli ööpäevaga 1 kraad
soojemaks läinud. Tegin pea sama tiiru mis eile, vahetasin värve ja
... kell 11 andsin alla. Ilmselt ei ole haug veel kudenud ja
suudmesse tulnud.
Kuna jigitamine koos ohtra
nullitamisega oli korralikult ära tüüdanud otsustasin ülejäänud
aja tonkale kulutada. Kammisin kajaloodiga läbi suuremad suure jõe
augud lootuses latika parve leida. Aga ei miskit. Kala näitas, aga
hõredalt ja enamasti keskveest. Umbes viis kilti suudmest sättisin
ennast positsioonile, kus ennegi latikat olen saanud. Lood ei
näidanud küll midagi. Tonka sisse ja pea minut hiljem järgnes
võtt, taga ... raskuse järgi latikas ... ja pääses lahti ning
viis ilmselt kogu parve kaasa, sest järgmise kahe tunni jooksul
tüütasid usse ainult nurud.
Kuna kell üks pidime maha tulema,
tegin tagasiteel veel kiiruga peatused nii jõe ristis kui ka saare
taga. Sain paar kerget togimist, aga ei kedagi otsa ning sellega tuli
seekordne reis lõppenuks lugeda.
Kokkuvõte
Koondtulemus: 7 korraliku latikat
kaasa, üks 4.6kg haug, hunnik nurgu, mõned pisemad latikad ja
särjed, terve hulk kiisku, paar ahvenat ja „korralik landikala“
- tint; jigi jaoks veel vara - vesi liiga külm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar