Reis Lääne Soome, 04. mai kuni 07. mai

Kuna kohale jõudsime alles laupäeva õhtul, siis püügiks enam ei läinud.

Pühapäev

Hommikul silmi lahti lüües ja vihmast jõge aknast vaadates ei tekkinud mingit isu vettima minna. Hommikukohv ja telekas, kell juba üheksa läbi, ikka sajab. Egas midagi, tegime viina lahti, „za rõbalku“. Õnneks kümne paiku sadu lõppes ja sättisime ennast veele.

Esmalt panin suure jõeni välja ning alustasin suudmest. Kohalikud olid väikese jõe suudme võrguga kinni pannud, hõivates niimoodi magusaima koha. Panin jigi otsa ja pommitasin suurt jõge. Vool pea olematu, vesi selge, ilm pilves ja vastikult tuuline. Vesi külm (+5.5 kraadi)

Tund loopimist, kohavahetused, värvivahetused – null võttu. Kuna kajalood näitas, et kala all on ja mitte vähe, keerasin paadi kõrkjatesse ning saatsin põhjaõnge olukorda uurima. Kammisin läbi randi ääre, jõesuudme ja ka keskpaiga, aga parim mis välja õnnestus võluda oli paarisaja grammine latikalips.

Egas midagi – otsida, otsida, otsida kui parafraseerida idanaabrite elu tuksi keeranud kiilaspead. Mootor käima ja suund teisele harule.

Alusasin kahe haru ristist, kuid loobusin peagi. Tuul läks aina tugevamaks ja laine segas jigitamist. Edasi. Otsisin saare alt tuulevarju. Peale paari viset tundus, et ka kala oli seal varju otsinud. Kaks kolm toksu käis ridvast läbi aga otsa ei jäänud. Paar lutsimist otsa – selge latikas. Vahetasin jigi järjekordselt tonka vastu.

Ei kulunud veerand tundigi, kui 1.7 kg latikas paati kolis. Jätkasin entusiastlikult samal liinil. Kuid vaikus või siis aegajalt mõni kiisk. Mõne aja pärast liitus minuga ka Arvo, kuid ka temal ei miskit. Ühe mõnesajagrammise lõpuks võlusin välja, aga korralikku kala ei tulnud rohkem.

Proovisin vahelduseks ka jigi, sain mõne togimised, aga mitte kala.

Mõne aja pärast loobus Arvo ja pealelõunal ka mina. Otsustasin allavoolu kala otsida ja lasin vaikselt kajaloodi vaadates edasi. Vahepeal olid pilved hajunud, samas tuul oluliselt tugevnenud. Saades sirge peale oli jõgi juba korralikult laine meelevallas. Leidsin miski kalaparve, parkisin ära, tonkad sisse ja viie minuti pärast lasin jalga. Laine oli nii vastik, et püüdmine oli sisuliselt võimatu. Keerasin otsa ringi. Tundus, et saare tagune on täna ainuke koht, kus üldse püüda saab.

Parkisin paadi sedapuhku kalda äärde, kinnitasin mõlemad otsad ja panin tonkad sisse. Kuni kella 19.30ni külastas aegaajalt usse mõni kiisk või nurg, aga ei ühtegi suuremat kala. Õhtul tegi latikas lõpuks suu uuesti lahti – kaks korralikku 1,5 ja 1,4 kg ning kaks poolekilost lipsu. Mida hämaramaks, seda agressiivsemaks muutusid ka nurud ja päris videvikus ronis otsa juba lutsupoeg.

Pool kümme kuulutasin päeva lõppenuks. Raskelt vastiku ilmaga päev oli. Loodetavasti homme on ilusam.

Esmaspäev

Äratus juba enne kuute. Kohvi, eilsed latikad roogitud ja minema. Hommik kole külm, miinuses, aga õnneks päike väljas ja tuult peaaegu polegi. Panin hooga jõe suudme lähedale „põõsani“ välja, teen seal alati kontrollvisked. Tegemist on korraliku auguga, kus sügavust pea kaksteist meetrit. Siit on pärit ka minu esimesed jigi kohad sellest jõest. Aga täna pole see päev. Peale kontrollviskeid vajutan paadil gaasi põhja ja kihutan merele. Haugile.

Kohale jõudes on laine täiesti talutav, külm ka pole. Vesi aga on külm, vaid 5 kraadi. Valin paiga, kus haug kindlasti peab võtma (no alati on võtnud). Pillun läbi „mootoriõli“, „klouni“, „külma sinise valge“ ... võtan järgmise super paiga ... sama arsenal ... sama tulemus. Poole tunni pärast on selge, et kas praegu ei võta või pole kala veel siia tulnud.

Vahelduseks otsustan trollida ja kajaloodi uurida. Kammin läbi kilomeetrise ala, edasi ja tagasi. Lood näitab kala, aga ritv ja vobler seda ei tunnista. Tahtmine hakkab vaikselt kustuma. Teen veel ühe peatuse „kõige paremas kohas“, loobin läbi kõik lemmikud, saan tragitult ühe tindi ja ei ühtegi muud võttu ...

Minu „õnneks“ tõuseb tuul järjepidevalt ja vaikselt kerkib ka laine – hea põhjus siit lahkuda ja paremaid jahimaid otsida. Kokkuvõtvalt – hommik merel kolm tundi ja üks tint.

Panen jõepidi üles. Otsustan läbi kammida ühe sonni, lootuses et seal on soojem vesi ja kala on sinna läinud. Tulemused jällegi seda ei kinnita...huvitaval kombel pole ka vesi soojem kui suures jões ... Järgmiseks valin „koha sirge“, panen ennast randi peale ja teen kontrollvisked - tulemus endiselt null.

Lõunaks väsin sellest spinna kruttimisest ja otsin paiga roo äärde ning panen tonka sisse. Koht tuulevaikuses, hea aeg lõunatada. Tonka otsa ronivad aegajalt mõned nurud, aga suurt kala ei tundu olevat. Liigun vastuvoolu edasi – otsin järgmise roo, siin täiega vaikus. Proovin veel kahe jõe ristumiskohast, kui annan lõplikult alla ja põrutan saare taha.

Siin vähemalt ei pea pettuma. Poole tunni pärast on esimene latikas kaldal. Istusin saare juures õhtuni välja – neli latikat 1.7 kg, + 3 x 1.5 kg. Paar äraminekut, neist üks selline, et see vist oli mu rekordlatikas – kala sööstis peale haakimist kohe vastassuunas minema ja kukkus mõne hetke pärast ära. Hunnik nurge ja kiisku ning 3 väiksemat latikat veel lisaks.

Kella seitsme paiku õnnestus lõpuks ka haug paati saada. Sedapuhku aga mitte landi vaid tonkaga:-)

Kiisad tirisid ühte tonkat juba mõnda aega, ühel hetkel otsustasin välja kerida ja usse vahetada. Tegin haakeliigutuse, sain aru, et miskid pudinad on otsas ja siis järsku nagu kännu taga kinni. Mõne aja pärast hakkas liikuma ja tuli vaikselt lähemale. Kala tuli vaikselt ja väärikalt, järske ja pikki sööste ei teinud, vaikselt ja kuidagi väsinult. Lõpuks õnnestus ta kahva ajada. 4.6 kg. 

Võttis ta hoo pealt ühte kahest kiisast ja jäi nii õnnelikult otsa, et konksu saba oli suunurgast väljas. Haugi küljes pea paarkümmend ussi ja kõhus (see selgus hiljem) terve hulk pisikalu – seisab kännu taga suu lahti ja neelab suhu sattunuid alla? Siiamaani suurim tonkakala.

Pool kümme sai otsad kokku tõmmatud. Ilusa ilmaga päev oli. 

Teisipäev

Arvo pani hommikul kuuest kohvi, kuulsin veel kui paat lahkus sadamast ... aga uni oli hea ja magasin seitsmeni välja. Kiirelt riide, asjad kokku ja minema.

Võtsin suuna otse merele. Enne veel tegin poolel teel peatuse kohas, kus eelmine nädal olnutel oli koha toginud. Aga ei miskit. Edasi.

Merel oli tuul kaldapoolelt ja polnud veel tugev, kannatas püüda. Temperatuur oli ööpäevaga 1 kraad soojemaks läinud. Tegin pea sama tiiru mis eile, vahetasin värve ja ... kell 11 andsin alla. Ilmselt ei ole haug veel kudenud ja suudmesse tulnud.

Kuna jigitamine koos ohtra nullitamisega oli korralikult ära tüüdanud otsustasin ülejäänud aja tonkale kulutada. Kammisin kajaloodiga läbi suuremad suure jõe augud lootuses latika parve leida. Aga ei miskit. Kala näitas, aga hõredalt ja enamasti keskveest. Umbes viis kilti suudmest sättisin ennast positsioonile, kus ennegi latikat olen saanud. Lood ei näidanud küll midagi. Tonka sisse ja pea minut hiljem järgnes võtt, taga ... raskuse järgi latikas ... ja pääses lahti ning viis ilmselt kogu parve kaasa, sest järgmise kahe tunni jooksul tüütasid usse ainult nurud.

Kuna kell üks pidime maha tulema, tegin tagasiteel veel kiiruga peatused nii jõe ristis kui ka saare taga. Sain paar kerget togimist, aga ei kedagi otsa ning sellega tuli seekordne reis lõppenuks lugeda.

Kokkuvõte

Koondtulemus: 7 korraliku latikat kaasa, üks 4.6kg haug, hunnik nurgu, mõned pisemad latikad ja särjed, terve hulk kiisku, paar ahvenat ja „korralik landikala“ - tint; jigi jaoks veel vara - vesi liiga külm