Esimene peatus "kümne märgi" all. Tegemist on kohaga kus kaks paralleelset haru saavad kokku. Aastaid tagasi sai siin sügiseti lammutatud. Kevaded ja suved on selles kohas tavaliselt lahjad. Ankur sisse ja proovima.
Alustasin sedapuhku landiga, mida normaalsed olukorras otsa ei paneks - hõbedane ja lilla sabaga haugide maiuspala. Aga kunagi tuleb ta ju otsa panna, kui juba landikasti sai visatud. Täna oli siis tema alustamise päev. Esimene vise, ahven. Paar viset vahele ja siis paadi alt kõva rabamine - kilone haug, lasin tagasi. Pole paha algus. Edasisena andis aegajalt lootust (vastuujumised) aga mitte konkreetseid võtte. Mingi hetk panin mootoriõli otsa ja sain kohe latika "lutsimise" - pilt selge miks võtud nii ebaloomulikud olid. Panin ridva kõrvale, ainult 15 minutit mõtlesin, ja harutasin tonka lahti.
Ilm oli soe, tuult polnud, päike paistis; mõni ime siis, et veerand tunnist sai peagi tund, ilma et peale nurgude ja kiiskade rünnakute midagi suuremat otsa oleks tulnud. Tunni pärast võtsin mõistuse pähe ja tõmbasin tonka välja.
Otsustasin jätkata trollides, alguses kõrvalharu ja siis peaharu; mängisin erinevate värvidega, tiksusin ilma võttudeta "põõsani", mis asub paar kilti suudmest. Alles siin tuli esimene võtt - loodi järgi läks järsk sügavik madalaks ning tõmbasin paadi kaldast eemale, sügavama poolele, kartuses kinni jäämist; pöörangu hetkel, just siis kui ritv ja nöör omavahel igasuguse nurga ära kaotasid toimus löök ja sidur hakkas laulma. Tõmbed olid korralikud. Keerasin paadi keskvett ja suretasin mootori. Peale pikka posimist sai 4.2kg haug kahva mahutatud.
Jätkasin samas taktis. Vahelduseks proovisin järgmist jesset. Sõitnud umbes pool kilti toimus järgmine löök. Ja peale seda nagu kännu taga kinni. Kumba ma paigast venitasin, kas paati või kala, seda ma ei tea, aga mingi aja pärast meie teed ristusid. Esimest korda vee peale tulles, umbes 5 meetri kaugusel paadist, tekkis mõte, et kahvast jääb väheseks. Paar minutit hiljem lappisin ta kuidagi ikkagi sinna sisse. 6.3 kg haug. Löödud sai Kasari rekord, saja grammiga.
Peale fotosessiooni tiksusin mereni välja. Ilma võttudeta.
Kell sai kaks. Enamvähem sama aeg, kui eile merelt lahkusin. Alustasin samast kohast kus eile, punase poi vastast. Landirulett ja ilmakaarte läbi kammimimine. Sügava poolel vaikus. Madala poolel, rohi, kivid ... vaikus. Uuesti sügava poole ja laks, kilone kala otsas. Tagasi. Jätkasin kammimist ja peale paari proovimist madala poolelt kala taga. Paarikilone, enne paadi keeras otsa ringi ja läks. Edasi vaikus. Vahetasin kohti, vaikus. Näen ilusat kala pinnas kedagi taga ajamas, panen paadi parajasse kohta, et sinna visata - vaikus.
Mingi hetk keeras tuul teisele poole (enne puhus maalt, kirde poolt) ja tugevnes. Jätkasin jonnakalt, kuni lainetele tekkisid jänesed. Egas midagi - haug pole jänes keda taga ajada - keerasin paadinina jõe poole tagasi. Panin jesse järgi ja trollisin ülesvoolu.
Niikui käänaku taha sain, kadus tuul ja vilu ning maad võttis palavus. Lasin aga edasi. Mingi haugipunn himustas jesset, saatsin tagasi, Vahel tegin kiiremad otsad jättes paar kilomeetrit vahele ja tiksusin edasi. Vaikus, kala ei võtnud.
Kellas kuue paiku olin jõudnud otsusele, et pikalt enam tiksuda ei viitsi. Mõtlesin tonkatamise peale ... ja sain just enne plaani realiseerimist lõpuks ühe võtu. 2.8 kg ronis paati. Läks kalakasti seltsi teistele.
Tonkatamise mõte aga ei andnud asu. Kui ühel hetkel lood miskit kentsakat kalaparve näitas, lõin laagri üles.
Ei läinud viite minutitki kui poolekilone latika poiss otsa ronis. Väike, lugesin sõnad peale ja saatsin tagasi. Paar korraliku võttu veel, aga otsa ei jäänud. Ja siis läks nuru-ja kiisatantsuks üle. Päike oli oma töö teinud - mulle tänaseks aitas. Kell seitse panin pillid kotti ja --- Sauna.
Homme jälle.
 |
| Landirulett vasakult: valge-sinakas, punane, mootoriõli, vale mootoriõli, valge-lilla / rõve lant |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar