Jõulutuur, 24. jaanuar 2016

Jõulude aegne traditsiooniline jõulutuur lükkus jääolude puudumise tõttu kuu võrra edasi. Tavalise lõuna eesti kuppelmaastiku uurimise asendasime seekord läänemaa lauskmaal asuvate veekogudega. Neli meest ja kaks päeva. Tõnu, Ain ja mina kala püüdes, Urmas meid kõrvalt ergutades. Reedeks läksime maale, tegime sauna ja valmistasime kahepäevast plaani ette.

Jõulutuuri üks eesmärke on avastada uusi püügipaiku. Tõnu va vanainime keeldub ju kaks korda ühest ja samast paigast püüdma. Talle peab alati mingi uue koha välja pakkuma. Selleks aastaks olime välja mõelnud plaani külastada Ermistu järve ja Pärnu lahte Lao kandis. Varuplaani mahtusid veel Reiu jõgi, Navesti ja Vigala jõe raudtee silla alune kant. Kuna ilmateade lubas pühapäevaks vaiksemat tuult, siis mereplaani tõstsime teiseks päevaks ja nii võtsime hommikul enne kella kaheksat suuna Ermistu poole.

Varahommikul pisut üle kümne kraadi külma. Ilm pilves. Päikesetõusust võisime vaid und näha. Peale väikest ekslemist leidsime järve kenasti üles ja parkisime ametlikku rannaparklasse ära. Tee peal kaks kitse põlla peal olid olnud, järve ääres jänes ringi silkas. Tuletasin kambale meelde Mehise loodusmärkide teemat - kui loomad liiguvad, siis kala närib hullumoodi - ja pistsime suuremad kilekotid saakide jaoks kalakastidesse.

Järvel kaks autot peal, võtsime suuna neist eemale, piki kõrkjate äärt järve laiema osa suunas. Puhus üsna vali tuul ning tundsime head meelt, et merele ei läinud. Peagi esimesed püügiaugud tegime. Päeva eesmärgiks oli kinni püüda võimalikult suur ahven. Ühe õlle panime ka veel vahele, et ikka kõik tõsiselt seda võtaks.

Esimestest aukudest hakkas peagi mikroahvenat tilkuma. Sekka särge. Saime kiirelt unnad kõrkjate vahele paika ning otsisime ahvenat edasi. Auk siia, auk sinna. Vahel kirbu, vahel põigiga. Undade lipud ei vaevunud kordagi lehvitama. Ja nii oli meie kannatus kella poole kaheteistkümneks ühel pool - kaua sa ikka jaksad mikroahvenate hordidega võidelda. Otsustasime paika vahetada. Alternatiivplaanide varust ronis lagedale Reiu jõgi.

Sõitsime Audrust läbi, toetasime pisut kohalikku külapoodi. Urmas, kes oli oma lapsepõlved siinkandis vanaema juures veetnud, tegi meile kiire ekskursiooni alevi vahel. Ummi tädile külla ei läinud, sest Urmas arvas, et tal pole meile õllet pakkuda:-) Peagi suuna Pärnu poole võtsime.

Reiu jõe risti parkisime auto ära. Tegime mõned kontrollaugud Pärnu jõe siiatsoonis, ka siin väike ahven. Viljar, kes samas rajoonis ennelõunast saati kamminud, andis teada kalade kadumisest jõest - keegi midagi polevat kusagil saanud... Peagi Reiu jõele üle kolisime. Kand ja varvas raudsilla alla. Vahepeal paar kontrollpeatust. Jõgi üsna ühtlase sügavusega 2-2.5m. Raudsilla juures täiesti madal. Kammisime, mis me kammisime, aga ühtegi võttu me välja meelitada ei suutnud. Tundus pigem haugile paras elupaik olevat, aga nood veteloomad meid täna ei huvitanud.

Õhtuseks võtuks vantsisime siia tsooni tagasi. Siin mul lõpuks üks võtt põhja lähedalt, hetkeks korralik maakera taga ja järgmine sekund see konksu otsast lahkus. Ainil sama lugu. Käitumise järgi pakuks korralikku ahvenapätsi. Aga lisa ei tulnud, ei samast august ega ka ümbruskonna omadest.  Enne pimedat tulime veel vimmaaugust läbi ja ka sealt olematute tulemustega lahkusime.

Päeva suurima ahvena sai Ain. See oli muidugi kõva koll, pakun et miski 77 grammi äkki.


Peale püüki läksime ema juurest läbi. Tegin isa vanade Pärnu kombaini varude seas kiire inventuuri - pühapäevaks ju vaja kombainid valmis meisterdada, millega 60 kilo ahvenat pidime välja vedima - ja see järel suund Vigalasse. Õhtu jälle saun, jõuluporteri leil ja luméhanged.  Hiljem internetist ilmateadet vaadates olime sunnitud oma kombaini mõtted õhtale saatma - lahele lubas üle kümne meetri tuult ja meiesugustele pepsidele olid sellised tingimused täiesti vastuvõetamatud. Saatsime pettumusnoote väljendavad mõtted ilmajaama poole teele ning sättisime uue plaani pühapäevaks paika - Vigala jõgi, raudteesilla alla. Värske õhk oli seltskonna korralikult ää väsitanud ja juba poole kaheteiskümne paiku lugesime lambaid kokku.

Kell kaheksa äratus ja kopikas enne üheksat võtsime suuna jõe poole. Kui nüüd täpne olla, siis selle raudtee silla juures oli Tõnu tegelikult juba püüdnud. Küll aga suvel ja see pidavat hoopis teine teema olema. Egas ma vaidlema kippunud. Üritasin küll seltskonnale selgeks teha, et ega me sealt midagi saa...

Sammudes jõe poole jooksis teisel pool jõge üle põllu 14 kitse. No aina paremaks need loodusmärgid meil nende päevadega lähevad. Mõtlesin, et ei tea, kas tasubki püügivarustust välja võtta - küllap nii hea võtt et kalad ise jääaugust jää peale hüppavad.

Leppisime kokku, et seekord võidab see, kes kirbuga suurima kala saab. St. põigid, unnad ja kätega püük (kuidagi tuli ju Urmase võimalused ära nullida) ei lähe arvesse. Kammisime sillast allavoolu ja ülesvoolu üsna põhjalikult läbi ja ei saanud kamba peale ühtegi võttu. Null mis null. Selge, et sellise antivõtuga kauaks paika ei jää ja peagi suuna järgmisesse paika võtsime - Kasarile, madala peale, lutsu aladele.

Parkisime auto tee peale ära ja tegime tipa tapa jõe peale. Alustasime madala pealt. Esimene püügipaik vaikus, teisest väikest ahvenat hakkas tilkuma. Mõnda aega nautisime noogutite võpatusi, kuniks kala sordist tüdinesime ja edasi vantsisime. Sügavama poole - Tõnu vaikselt alla andis oma uute kohtade teemal...

Järgmine peatus sügava-madala piiril. Ainil meresärg, mul ka. Peale pikka meelitamist lausa 100+ grammine ahven ära eksis. Oi eile oleks ma sellega tegija olnud. Jälle edasi, ikka vimmaaukude poole. Sirge peale päris korralikult rahvast, minu eelmise korra püügipaigas lausa telk püsti. Ei hakanud teiste sekka trügima ja sättisime ennast esimese kõrkjateviiru kõrvale.

Peagi läks katkumiseks, särg näris. Ja kui särg ei närinud, siis kiisk oli võtnud eesmärgiks kõik meie sääsevastsed ära tappa. Kell lähenes vaikselt ühele ja ühel hetkel Ain, kes istus mu ees, pingilt püsti kargas ning kedagi vägisi vee peale venitas. Hoppaa ja ilus Kasari vimmapäts augu kõrvale maandus. Ain säras kui päike.  Võtsin samale joonele temast natuke ülesvoolu ja peagi ka oma vimma välja meelitasin. Tõnn keksles kord siin, kord seal ja maadles kiiskadega.

Lisa aga ei tulnud, peagi jälle kiisad põhja vallutasid. Kuna ilm jõel oli tõeliselt tormakas - tugev tuul ja kõva lumesadu - siis vaikselt hakkas jääpealt mehi ära kaduma ning saime võimaluse kolida järgmisesse tsooni. Sinna kus eelmine nädal ühe vimmapoisi olin saanud. Kammisime selles tsoonis pea tunnikese, kuid vimba polnud. Või ei võtnud.

Urmas oli selle aja peale hakanud aina enam ühe jala pealt teisele kekslema ning panime plaani paika, et kella kolmeni veame välja ja siis koju läheme. Muidugi kui vimb enne võtma ei hakka. Viimaseks püügiajaks eelmisesse püügipaika tagasi kolisime.  Kell peaaegu kolm ja mul korraga teine vimmapoiss jääpeal. Loomulikult lükkasime lõpetamise aega edasi. Ummi läks metsa ära, ilmselt meid siunama... Ja loomulikult lisa vimbadele ei tulnud. Särg küll võttis pisut tuure üles, kuid nood meid ei huvitanud.

Pool neli panime pillid kokku ning võtsime pika tagasitee ette. Õnneks oli lumesadu lõppenud ja nii tulid vaid tuulega võidelda, et autoni jõuda.

Teise päeva võit läks ilmselt ka Ainile, tal väidetavalt (mõõtmistingimused toimusid Aini kodus, ilma tunnistatajate juurelviibimiseta) suurem vimb oli kui minu omad. Krt. oleks pidanud kalade pikkuste summa peale võistlema... Aga noh Tõnn sai vähemalt kiiskade peal hoitud:-)

Selleks korraks jõulutuur läbi - järgmiseni vaid 11 kuud jäänud.