Kasaril, 03. jaanuar 2016

Hommikuks oli kõva pakane möödas ja väljas vaid kuus kraadi külma. See pole ju miski külm. Üritasin ennast küll kiiremini jõe poole sättida, aga välja kukkus nagu ikka - jõele jõudsin poole üheteistkümne paiku. Vanamõisa sügavikule. Lohutasin ennast sellega, et ega enne kella ühteteist siin jõel kala niikuinii ei võta.

Ilm pilves ja hall. Päeva peale pidevalt kerget lund alla tuli. Tuul põhjakaarest. Jätsin auto põllu veerele ja vantsisin üle ülesküntud uudismaa jõeni. Õigemini ukerdasin. Tahaks kohe näha, kas siia põllu peale kevadel midagi istutatakse ka või see on ainult kiusu pärast üles küntud.

Kohale jõudes muidugi selg märg. Teisel pool jõge üks auto parkis, telk selle kõrval. Ilmselt öised lutsutajad. Jää peal aga kedagi polnud. Ahvena kõrkjate äärest oli usinasti puuritud, ülejäänud jõejää kui maalimata lõuend - kõik puha minu päralt. Seadsin sammud sirge keskele, üle-eelmise aasta vimmapaikadele.

Tunnike seal. Jääl paksust julgelt kümme sentimeetrit. Viis auku, kolm ühes ja kaks teises kaldas. Nooguti ei liigatanud ka selle aja jooksul. Vantsisin edasi. Sügavama poole, kus proovisin paarist kohast ja kaare peal keerasin otsa ringi. Lõuna juba käes ja ma vaid kiiska näinud.

Vahetasin punase marmõssi pisut väiksema versiooni vastu. Tagasiteel proovisin Maidu "ahvena kõrkjate" juurest ja oh üllatust kui nooguti alla mängimise peale seisma jäi. Särg. Mõni aeg hiljem kiisk kiusas ja siis korraga põhjast keegi kergelt puudutas ja korraks korralikult raske oli. Ilmselt ahven korra ennast sääsevastsete pundi otsa kinni sättinud, et siis hetk hiljem suu uuesti avada. Uuesti võtma teda ei saanud.

Mõnda aega samal augul kügelenud tulid veel paar särge ning otsustasin järgmisi paiku proovida. Sammusin madalama suunas. Kammisin juba puuritud augud uuesti läbi, neis ei midagi. Järgmisena  madalama suunas, kõrkja äärde, vimma aladele. Ka siin pea kohe särg all. Ja kiisk. Vaheldumisi.

Vahepeale jõele veel üks püüdja tekkis, kes samas kandis jää auklikuks puuris. Ei tulnud temalgi miskit huvitavamat kui särg.

Peale kolmandat särjepoissi muutus asi tüütuks ja kolisin jälle edasi. Puude alla. Siin puurisin ilmselt otse särjeparvele pähe - võtsid teised alguses küll üsna pika hambaga, kuid pidevalt endast märku andsid ja lõpuks ükshaaval vaikselt tulema hakkasid. Paar võttu isegi pool meetrit põhjast kõrgemal, ma juba lootsin, et vimb ... Proovisin vahelduseks erinevaid mänge ja tavaliselt peale paari mängu vahetust kellelgi närv ikka seal all katkes.

Huvi pärast tegin veel mõned augud samas rajoonis  ja peale kella kolme sättsin minekule. Särge tundub jões paksult olevat, paarkümmend tükki neid jääl ära käis. Ahven ja vimb magasid aga talveuinakut.