Algne plaan oli minna talvehooaega alustama esimesel jaanuaril, aga juhtus nii, et Tõnu tahtis päeval kell 12 hirmsasti tequilat hoopis ja nii lükkus plaan edasi. Mõnes mõttes isegi hea, sest jää ilmselt veel üsna kahtlane oleks reedel olnud.Täna aga olin täis tahet selle hooaja esimene jääpüük lõpuks ära teha. Hiline päkapikk oli toonud uue westini w6 kombe ja uued poolakate talvesaapad. Nood vajasid testimist. Kogu varustuse kokku panemine võttis oma aja ja nii sain Vigalast Pärnu poole teele alles kella poole üheteistkümne paiku. Väljas karge talveilm, kuusteist külmakraadi. Maja all olev jõgi oli öö jooksul lõplikult kinni külmunud. Nii, et jääd pidi loogika järgi enam kui küll seal Pärnu jõel olema.
Sõitsin läbi linna, mõned mehed jää peale üsna keset jõge. Ju siis kannab. Esmalt suund siiatsooni. Jätsin puuri autosse ja võtsin tuura kaasa. Hiljem selgus, et ilma asjata - jää julgelt 8-9 sentimeetrit paks ja tuuraga aukude tegemine üsna aeganõudev. Tegin siiatsoonis kokku neli auku ja peale pooleteist tunnist sääsevastsete ujutamist otsustasin, et hooaega ei ole ilus alustada nulliga ja sõitsin linna alla ära. Isa kunagisse latikaauku.
Siin jää sama paks, kui mitte paksem. Mõned mehed eemal tünni all, mõned veel üleval pool püüdis. Hulle masse õnneks veel pole - ikka need kõikse "haigemad" esmalt püüdma sätivad. Minu tsoonis täiesti puutumata ala, vaid vareste jalajäljed ees. Auk puuriga sisse ja mõllima.
Aasta esimene püük on alati selles mõttes kummaline, et kunagi ei saa kohe oma mängu kätte. Enamasti kipub see alguses liiga kiire ja liiga närviline tulema ning südatalvisele passiivsele kalale see kohe mitte ei sobi. Nii ka see aasta. Mitte kuidagi ei saanud mängu käima, käsi tõmbles kui mõnel hoogsal dirigendil...Lõpuks miski kiigutamise peale üldse ümber kolisin.
Nurg tegi tunnike närimist, enamasti pika hambaga. Vimb aga vaikis. Paarkümmend nurgu sai kassile ära võetud, enne kui päikese loojudes saabunud külmaga kiiruga asjad kokku panin.
Kombe. See muidu täitsa mõnus. Mugav kanda, üsna kerge. Kuigi üsna suur, ei tekkinud sellist kohmakat tunnet. Paar asja jäid häirima, esmalt muidugi see, et kui kõnnid või teed midagi, siis see materjal vammuse sees muudkuigi nagiseb. Nagu miski vakstu oleks sisse pandud. Teine asi mis esmalt häirima jäi oli kõrge kaelus. Mõttena muidu väga loogiline, kaitseb kaela külma eest, aga prillikandjale see natukene häiriv - kõndides keha soojaks saades ja hiljem maha istudes, tekib nina alla korralik tuulevari ning prillid laksti uduseks lähevad. Peab vist vastu tuult istuma hakkama:-)
Avatakt sellega tehtud. Homme Kasarile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar