Pärnu jõel, 04. jaanuar 2016

Esmaspäev sai vabaks võetud - esimese jää isu polnud veel üle läinud. Ööbisime Pärnus, Katti panin esmaspäeva hommikul bussi peale, poiss jäi vanaema manu ja ise võtsin suuna jõe äärde. Siiga otsima.

Väljas 12 külmakraadi ja kerge põhja tuul. Valgust veel üsna vähe, päike polnud tõusnud. Olek kohe algusest peale vilu. Taevas aga selge ja mingi hetk pidi sinna kerkiv päike vähekene sooja juurde andma. Hommikune püügirajoon aga kõik varjus.

Kammisin ennelõunal põhjalikult kõik siiatsoonid läbi. Kiisk siin ja kiisk seal. Ühe augu peal ka ahvena kogemata talveunest üles ajasin, teised liigid aga näole ei andnud.  Kella kaheteistkümneks olin juba nii maha jahtunud, et võtsin suuna kildi jagu allavoolu. Et vantsides sooja saada ja vaadata  kas vimmad on oma talvistes aukudes ikka olemas.

Püügipiirkonnas oli hommikupoole üna mitut meest näha olnud, kuid kui kohale jõudsin, siis vaid üks oli alles jäänud. Tagus seal põiki. Väidetavalt üks togimine terve hommikupooliku peale. Seadsin ennast samasse rajooni paika, üritades kaldamärkide järgi oma vimmavagusid üles leida.

Esimesed augud kaugemal liinil ei andnud midagi peale järjekordse kiisa. Tulin pisut kaldapoole ja otsisin vähe sügavama lõigu välja. Kuna keha oli soe otsustasin ka marmõssi ära vahetada - pisikene punane kristalliga kirp rändas karpi tagasi ning otsa sai seotud standard suuruses silmadega punane kirp.

Kärbsevastsete pundar otsa ja kirp põhja. Alustasin nagu ikka põhja pealt, tõstes mõõduka rütmi ja tempoga kirbu rohkem kui poole meetri kõrgusele põhjast. Pärnus pole kõrgemale üldjuhul mõtet tõsta, samas kui Kasaril peab veel pool meetrit juurde mängitama. Kirp poole meetri kõrgusele tõusnud, lasin sööda hooga uuesti põhja peale ning läksin kohe teisele tiirule. Ja korraga ca nelikümmend sentimeetrit põhjast, keegi kirbu kinni peatas. Haakimisele järgnes hetkeks kala raskus ja peale seda tühjus. Krt, ei haakinud ära. Lasin seejärel kirbu uuesti põhja ja hakkasin sealt mängides tulema. Paarikümne sentimeetri kõrgusel jälle keegi peatas nooguti ühtlase rütmi, kuid haakimisel jälle tühjus. Veel paar sarnast olukorda kui lõpuks kala poole meetri kõrgusel põhjast sööda ära rabas. Vimb. Paar pilti ja kala kõrvalaugust jõkke tagasi.

Uuesti oma augule istudes ja kirpu põhjast uuesti mängitama hakates laksas keegi kümne sentimeetri kõrgusel põhjast noogutile sellise litri, et see käis hooga üles ja alla. Haakimisel midagi otsa ei jäänud. Poleks enne vimb tulnud, oleks arvanud, et see on siig. Jätku võtule ei tulnud. Vahetasin värskemad sääsevastsed otsa, vaikus mis vaikus. Proovisin erinevaid rütme, pause sekka, ei miskit. Kümme minutit mängitatud, tegin uue augu paar meetrit ülesvoolu. Nii kui esimene tiir poole meetri kõrgusele jõudis vajutas järgmine vimb nooguti alla. Ja jälle peale seda võttu vaikus.

Järgmised augud üles ja allavoolu ei pakkunud midagi, proovisin veel pisut teist liini ja seejärel otsustasin õhtuks siiatsooni tagasi vantsida. Üle tunni ikka ühe paiga peal püüda enam ei kannatanud.

Kand ja varvas. Esimene peatus liivaranna all. Tehtud jääaugus mängitades nagu keegi ujus vastu, kuid võtuks ei läinudki. Üks kohalik püüdja astus läbi ja rääkis oma eluloo ära  (täpselt samast kohast kus püüdsin, oli pärit mehe lõherekord 16.4kg)...

Peale mehe lahkumist tegin uue augu  pisut kõrvale ja pea koheselt pätsnurg otsas. Paar ringi mängitamist ning teine samasugune veel juurde. Mõlemad võtud suhteliselt kõrgelt - kala justkui lennus oleks... Edasi kiisaks ära läks ja kuna päike oli juba üsna madalal, siis kiirustasin hommikuste püügipaikade suunas minema.

Imeliselt ilus õhtu oli olnud, taevas pakkus loojudes erinevaid värve. Kammisin vana rajooni veel läbi....vaikus vaikus vaikus ... ja kui päikesekuma lõplikult kadus siis kiisk, kiisk, kiisk... Lõpuks neist teravatest libedikest väsisin ja koju tulema tulin.