Hommikul olin peaaegu et tragi ja peale kella üheksat sai autole hääled sisse löödud ning suund Pärnu poole võetud. Päike metsa tagant kohe kohe välja tulemas. Väljas 16 kraadi külma. Mida lähemal Pärnule, seda soojemaks läks. Ja pilvisemaks. Kohale jõudes oli üheksa kraadi kuhugi ära "sulanud" ja vaid 7 miinuskraadi järgi jäänud. Ikkagi suvepealinn:-)
Parkisin auto ära ja sammusin oma vimmapaika otsima. Vahepeal oli aga niipalju lund sadanud, et eelmise nädala auke kuidagi üles ei leidnud. Tuterdasin maamärkide järgi samas tsoonis pea tunnikese, kuid kala üles ei leidnud. Vaid kiisad kiusasid. Ilm kiskus veelgi rohkem pilvisemaks ja seadsin sammud siiarajooni poole.Kontrollauk kõrkja ääres, seejärel ranna vastas. Ühest kiisk, teisest ahvenapunn. Järgmisena kolme lepaga kohakuti ja kohe teisel tiirul keegi ennast näitas. Paar ringi hiljem ei pidanud vimma närv vastu ja käis teine korraks värsket õhku hingamas. Lasin kala kõrvalauku ja jätkasin püüki.
Jätku ei tulnud, ei sellelt ega ka natuke ülesvoolu ja natukene allavoolu tehtud augult.
Mingi aeg Flyer rõõmsa näoga kõrvale ilmus ja kukkus suurtes ahvenatest rääkima, mis ta eile oli üles leidnud. Lasin tal ees minna ja sammusin viie minuti pärast ka kohale. Kammisime koos selle ahvena piirkonna korralikult läbi. Kui eile oli ahven suur (alla 250 grammist polnud olnud), siis täna ... esmalt tuli paar paaditäit väikeseid madruseid ja seejärel üks saja grammine ka sekka. Tundus, et pätsid olid vehkat teinud.
Tegime piirkonna natuke avaramaks ja mingi hetk Flyer kätega tamiili lapates kedagi sikutas ja järsku käed ees jääauku sukeldus - kõrvalt vaadates see natukene pea ees vettehüpet meenutas:-) Kala oli augus jõhvi katki rebinud ning kiire hüpe päästis püüdjale kena siia. 930 grammi. Punase marmõssiga. Vaatepilt oli kadedaks tegev.
Sättisin ennast samale joonele.Ahvenapunn. Kõrvaljoonele, ei miskit. Auk siia, auk tänna - kõikjal ühesugune vaikus. Taevast hakkas korralikult lund sadama ja kala pani suu kinni. Et hingele miskit kripeldama ei jääks, tegin pool tunnikest ka kuldse kirbuga - ilma ühtegi võttu saamata. Seejärel seadsin oma jõhvi otsa tagasi klassikalise puna-triibulise kirbu.
Mingi hetk sai selles tsoonis ootamisest küll ja avardasime jälle püügirajooni. Pilv oli mööda läinud ja väljas pisut valgem. Mõni auk hiljem - selleks ajaks polnud oma poolteist tundi mitte keegi vaevunud mu noogutit liigutama - käis korraga uuel augul põhja ligidal mängides korralik litter noogutist läbi...aga otsa ei jäänud. Käed erutusest värisemas istusin sellel augul veerand tundi, kuid kala võtma ei saanud. Ilmselt oli siig...
Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma ja peale mõningaid otsimisi võtsin sammud kodu poole. Tee peale jäänud päeva ainukese vimma pakkunud augul tegin vahepeatuse. Kell juba hiline, aga no paarkümmend minutit kannatas veel püüda. Sain kirbul esimese tõstega vaevu poole peale, kui keegi märku andis. Kaks ringi hiljem alla mängimisel stop ja otsas ta oligi. Vimb. Saatsin kala teisest august koju tagasi, mis sest ühest vimmast ikka võtta...
Sain vaevu uuesti kirbuga mängima hakatud, kui uus võtt poole meetri kõrgusel põhjast ja korralik kala (vimb ilmselt) pool teed minuga koostööd tegi ning seejärel lahkus. Sooh. See viib parve, käis peast läbi. Esmalt nii tunduski. Mõni minut täielik vaikust. Tegin seejärel uue augu alla voolu, ka seal vaikus. Tagasi sama augu peale ja esimesel ringil võtt. Parv polnud kuhugi läinud. Kena 400+ grammine poiss maandus jääaugu kõrval. Enam tagasi ei lasknud, nüüd uskusin et küllap tuleb veel juurde.
Paar minutit hiljem, õõtsuva mängu järel tehtud pausi ajal, käis noogutist kerge krõps läbi ja haakimisel jälle kala taga. See poiss tuli juba pea auguni välja, enne kui pudenes. Krt. pean selle väheveniva tamiili ikka välja vahetama, liiga palju kalu pääseb sellega otsast ära. Parv jäi õnneks paigale ja peagi järgmise vimma augu kõrvale tõstsin. Seejärel järgmine poolest veest äraminek...Peale mõningast vandumist mängisin edasi. Küll aga mõjus see plehkupanek kehvasti. Vimb enam märku ei andnud ja varsti tuli kiisk alla. Tegin siis veel kiirelt ühe augu paar meetrit ülesvoolu ja sain sealt kolmanda poisi ka kätte. Selleks ajaks aga oli juba nii hämar, et noogutist krõpsude väljalugemiseks minul enam nägemist polnud. Panin pillid kokku ja tulin tulema. Kala jäi ilmselt veel võtma...
Kokku siis päeva peale viis vimba, pea kümme ahvenapunni, hunnik kiiskasid. Ja üks ütlemata mõnus laks läbi nooguti. Tore päev oli. Kui eelmistel aastatel olen esimesed vimmad tavaliselt veebruaris räästa alla pannud, siis nüüd tuleb järgmine nädal esimene sats üles tõmmata. Saab siis näha, kas nad keset südatalve ära ka kuivavad või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar