Hommikul ärkasin, kui valgeks hakkas minema. Mõtlesin, et lähen varem jõele ... kui aga kraadiklaasi vaatasin - miinus 20 kraadi - siis kadus minemise isu mõneks ajaks ära. Mõned kohvid, internet ja päikesetõusu nautimine. Tunnike hiljem, kui päike juba üsna kõrgel, lükkasin ikkagi autole hääled sisse ja tüürisin Vanamõisa suunas minema. Kella üheteistkümneks jõudsin jõele.
Väljas kraadike soojem, kui päikesetõusu aegu, taevas polnud küll päris selge, aga vahelduva eduga oli päikest pilvede vahelt ikka piilumas. Kui kand ja varvas üle põllu tegin, tundus et tuultki pole. Jõepeale maabudes kerge idakaare tuul kõrkjaid siiski kõigutas, aga õnneks terve päeva üsna nõrguke. Kuna olin marssides kergelt soojaks saanud, tegin esmalt kõrkjate veeres nn jahutusaugu, et siis edasi marssida. Plaan oli kaks sirget läbi proovida ja palju aega esimesele augule kulutada ei tahtnud. Kui peale paari tõstet samast august ka särg võtma tuli, siis peagi edasi kondasin.
Kõik vimmaaugud kohusetundlikult ükshaaval läbi. Seejärel suure sügava käär, kus keskid olid eile jää korralikult auklikuks puurinud, proovisin ka selles põhjatus pommiaugus, kuid peale kiisa seal kedagi ärevile ajada ei suutnud. Peale seda järgmise sirge ahvena koht. Igav ei olnud, pea igas augus keegi all, enamasti kiisk, vahel sekka särg. Vimma võttu aga polnud. Kella ühe paiku keerasin otsa ringi ja marssisin tagasi, et pealelõunaseks võtuks mõnele vimmaaugule jõuda.
Vahepeal oli jõele paar seltskonda juurde tulnud. Kaks vene meest parkla juures konutasid ja sügava kaare peale kolm kuju tekkisid. Proovisin esmalt kraaviääre auku, seejärel keset sirget ja lõpuks seadsin ennast linaski augu peale sisse. Siit hakkas ribu rada pidi särge tulema. Üsna kõrgelt võtsid teised, alguses lausa vimma ootus tekkis... Peale viiendat särge tekkis korraga vaikus ja siis .. kiisk siristas otsas. Raputasin ogalise lahti ja lasin kirbu uuesti põhja tagasi. 
Nii kui selle sealt sentimeetri põhjast kõrgemale tõstsin, koheselt keegi noogutit kergitas. Haakimisel kala otsas. Sedapuhku aga raskus oluliselt suurem kui särjel. Näpud olid aga külmast nii kobad, et oskasin kala jää peale venitades korraga tamiili käest maha pudistada. Tamiil lõtvus, kuid imekombel jäi kala siiski otsa. Peksles veel meeleheitlikult paar korda augu all ja peagi punn-nina jääaugust vastu vahtis. Selle aasta esimene jää pealt saadud vimb oli käes.
Kui kirp uuesti põhja peale tagasi jõudis olid koheselt kiisad kallal. Kannatasin neid minutit kümme ja tegin järgmise augu neli meetrit allavoolu. Seal all jälle särg. Peale paari kala vaikus ja siis mõnus plumps nii neljakümne sentimeetri kõrgusel põhjas. Krt. otsa ei jäänud. Uuesti võtma kala aga ei saanud ja mõne minuti pärast mässasid põhjapeal juba kiiskade hordid. Peale pikka-pikka ootsamist, üks ahven ka veel ennast kuidagi nende vahele trügis.
Paar auku veel samas rajoonis. Üks ka teisele liinile. Aga ei miskit. Käisin esimese augu uuesti üle, aga kiisk oli korralikult vahti pidamas. Proovisin siis pisut ülesvoolu paari augu pealt, kuid ka seal peale kiiskade ei miskit. Vaikselt hakkas päike pilveviiru taha kaduma ning tundus, et kõik teised kalad olid õhtusöögi lõpetanud. Seadsin samuti mõtted koduteele.
Auto juurde minnes uurisin veel kahelt venelaselt kuidas neil oli läinud. Meestel kahepeale üks ahvenapunn ja üks kiisk. Samas olid suutnud korralikult ära kodustada ühe tihase, kes neil kelgu peal istudes matti võttis. Tegin lõpetuseks ühe augu veel salu ääres, kuid ka seal peale kiisa keegi teine elumärke välja ei näidanud. Pool nelja paiku tulin tulema.
Kokku 14 särge, üks ahven ja üks vimb. Pluss kuhjaga kiiskasid rebastele. Särge tundub jõgi küll ikka väga täis olevat. Vimb jaanuarile omaselt passiivne ja ilmselt selle ühe kala särgede hordid korraks marru ajasid.
Ilm oli terve päev ikka väga super. Külma oli küll palju, aga kuna tuult väga vähe, siis kannatas terve päeva isegi paljakäsi püüda. Ja imeliselt ilus on see südatalvine päikesehelk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar