Lappis, 20-21. juuni 2016 - käes, lõpuks ometi!

Päeval kondasime Rovaniemis ringi. Arktik muuseumis tegin lõhe paadis pildi igaks juhuks ära, kui ise ilma peaks jääma:-) Millegipärast on ERÄ poe landivalik kuidagi väga kokku kuivanud, 3-4 marki ja kõik. Ei osanud midagi võtta.

Õhtul kell seitse lõppes keeluaeg. Kuna ilm pilves ja sajune, kuigi õnneks tuule keeras edelasse ära, siis toppisin kahlakad jalga ja vantsisin korralikult vihma eest kaitstult jõe äärde. Vesi oli pühapäevase  õhtuga veel pool meetrit tõusnud ja prahti tuli jõgepidi kolinal alla. Tegin paar muudatust landivalikus ja seadsin vasemalt lugedes otsa: lillaka hejo, lillaka edi, punase edi ja oranzika wäylä. Putukaõng sai ka paati pandud. Nina kaldast lahti ja teele.

Võtsin soome ranna ääre ette. Loogika järgi peaks sellise voolu puhul kala pigem kalda ääres olema kui eemal. Iivika kivi taha oli tekkinud mõnus vaikne sopikene, kus abistava tuule abil pea tunnikese sajameetrisel lõigul venisin. Putukaõng sai ka viis minutit leotust, enne kui selle paati tagasi tõstsin - sodi oli nii palju, et iga minuti järel oli mingi praht putuka küljes. Ja ega lantidega ka elu oluliselt lihtsam polnud - pea iga viie minuti tagant pidi puhastuse ette võtma...

Kalda ääres läksin kuni teise kärestikuni - seda kärestiku tegelikult enam polnud, oli teine "ära uppunud" - seejärel tõmbasin keskvett ja üritasin kolmanda kärestiku kõrval olevat rahulikumat ala läbi kammida. Vahetult enne seda ala korjas üks lantidest järjekordselt sodi külge ja kui selle lõpuks prahist vabastasin, avastasin, et paat on voolus sada meetrit allapoole kulgenud. Selge, pole siin sellise veega rahulikumat ala. Tõmbasin soome kalda poole tagasi.


Tiksusin soodsat tuult ära kasutades kuni kella poole kümneni ja siis kiirustasin vutti vaatama.

Öösel saunast tulles oli õhtune vihm lõpuks otsa saanud ja taevas säras piltilus vikerkaar. Tegin saunarätiku väel jalutuskäigu jõe äärde ja üritasin suvise lappi ilusamat poolt mobiiliaparaati toppida.


Ilus oli olla...

...

Hommikul magasin. Poole üheksani. Ei usu, et sellise veega siit kedagi välja meelitan ja enne kui sodi ei lõpe ei tule siit ilmselt ka miskit kala. Kohusetunne aga ei andnud rahu ja ajas siiski hommikusele tiirule. Jõgi öö jooksul veel 5-6 cm tõusnud, kuid kerkimise tempo  järgi tundus, et see tõus vist hakkab lõppude lõpuks ühele poole saama. Sodi endiselt allavoolu voolamas.

Soome kalda tiir, samad landid mis eile. Iivika kivi oli öö jooksul vee alla kadunud. Seadsin ennast just selle kujuteldava kiviga ühele joonele. Enne seda suurt kivi on teoorias vee all veel üks kobe kivirahn ja kui landid olid enam-vähem sellega kohakuti, tegi lillaka hejoga varustatud ritv jõnksatuse, vajudes paindesse. Kiired liigutused aerudega ja ridva sidur hakkas vaikselt mängima. Aga selliselt jõnks jõnks taktis. Selge, väike kala. Arvasin esmalt et haug, kuid seejärel keegi plädistades eemal veepinnal mingeid tantsusamme harjutas.

Saanud aru, et lõhe see pole, loobusin ka teiste ritvade sisse kerimisest ja üritasin manööverdades kogu selle krempliga suure kivi tagusesse rahulikumasse vette tüürida. Kuidagi see õnnestus ja sain kalaga tegelema hakata. Natuke meelitamist ja pea kilone forell maandus paadis. Paar pilti ja kiire kala vabastamine tema elupaika... Ja siis uuesti lõhet kammima.

Ülejäänud kaks tundi möödusid ilma actionita. Pool kaksteist läksin hommikukohvile.

...

Päeval väike sport, jooksime poisiga randa ja tagasi. Peale seda väike jalgpall. Mingi aeg 15 minutit ka - ikkagi puhkus ju:-)

Õhtul kell 7 pidi jalka algama, nii seadsin ennast kella 4ks jõele. Jõuab ühe tiiru teha ja kak ras õigeks ajaks tagasi. 

Ilm üsna sama - pilves, aeg-ajalt kerget vihma, tuul lõunast ja üsna tugev. Vesi tundus enam-vähem stabiliseerinud olevat. Võib-olla sent või kaks oli veel tõusnud, ei rohkem. Lantide meeskonnas sai järjekordne muudatus tehtud. Vasemalt lugedes edi uuem versioon, siis poppeli punane, edi punane ja paremale hejo lillakas. Paat kaldast lahti ja soome rannikut pidi minema...

Hejole vist paremal äärel olek väga ei sobinud, kippus kiiremal tempol pinnast välja viskuma ja pidin teda pidevalt korrale kutsuma. Kulgesin kalda äärt pidi vaikselt nurga poole. Sedapuhku polnud kivide juures ühtegi taimenit valves ja nii sain peagi haabade alla.

Vasakpoolne edi korjas mingi aeg sodi taha ja kerisin ta paati puhastamiseks tagasi. Uuesti lanti vette lastes ja kätega uuesti aerudest haarates pani parempoolne hejo pauguga kreeni. Koheselt kärr ka otsa. Mõte jõudis mõne sekundi kümnendiku pärast kohale ja käed vajutasid aerudele. Mõnus kärr läks kohe lahti. Mõneks sekundiks, et siis seiskuda ja keegi lobistas eemal pinnas. Misasja, jälle mingi punn või? Aga ei, hetk hiljem järgmine sööst ja ridva paine reetis, et sedapuhku pole tegemist kilose kalaga.

Kallas vaid kümne meetri kaugusel - kruttisin kiiruga paadinina sinna poole. Hooga aerutades paat kaldasse ja jalgupidi vette - kahlapükstes ikka hea aerutada, jääb kindlalt kuivaks ja välja hüppad paadist kus aga tahad. Ritv ühes käes, teise käega paati kaldale sikutades, samal ajal keegi eemal küünlaid viskas. Pulss ronis lakke.

Paadi lõpuks kindlale pinnasele vinnanud, otsisin kiiruga kongitsa paadist ja vantsisin paadist eemale. Olid ju teised landid vette jäänud ja mitte ei tahtnud, et lõhe nende taha takerdudes endale abi leiaks. Kala oli äksi täis, enamus aega veetis ta veepinnal, proovides nii edaspidi kui tagurpidi saltosid. Samas pikka jooksu ei kippunud tegema.

Vaikselt õnnestus kala lähemale saada ja järgmised hüpped eos maandada - ritv tuleb ikka vee ligi hoida, mitte taevasse suunata:-) Mässas siis tükk aega kümne meetri kaugusel. Lant kenasti kurgus otsustasin siiski kongitsaga võtta, mitte ei tahtnud riski võtta, et see kala pääseb. Lõpuks ta kaldale sain. Ilus kena tüdruk, kaal näitas 6.1 kg (peaks uue kaalu ostma, viimasel ajal kuidagi suvaliselt tundub neid numbreid näitavat), pikkust 89cm. Mõnusalt hõbe.

Pildid tehtud, korjasin sissejäänud landid välja. Ühe otsa oli haugi punn ennast õginud. Hea et landi tagasi sain. Edasi koju - päev oli korda läinud!

...

Ikka väga kentsakas on see lõhepüük; siis kui tundub, et siit ei tule enam midagi ja lootus on täiega kustnud, läigatab kusagil tunneli lõpus valgus ja... seal ta lõpuks ongi. Majesteetlikult ilus, uskumatuid hüppeid ja sööste pakkuv, imeliselt kena kala. Seda emotsiooni ei ole võimalik kirjeldada - nii uskumatu tunne on see kui ta lõpuks käes on. Äge.