Hommik algas sedapuhkus siis kui päike juba kõrgel - pool üheksa sain silmad lahti. Loomulikult teised paadid kõik juba peal. Sättisin kiiruga oma landid ka töökorda ja läksin hommikusele tiirule tumelilla hejo, lilla edi, punase edi ja helelilla hejoga. Päike paistis, ilm oli soe ja tuulest polnud kippu ega kõppu. Lõpuks ometi oli veetase ka langema hakanud.Marsruut soome kallast pidi, teise kose (mida pole ikka veel näha) juurest keskele ja siis keskjoont pidi tiiru lõpuni. Kohe alguses lõhe toonud koha juures keegi hejot paugutas, kuid kärri ei tulnud. Ei teagi kas oli lõhe või miski muu kala. Sõuda voolus maru raske, kannab täiega paadi ära. Ainuke elumärk kaladest oli enne teist koske, kui keegi üsna lähedal pinnas käis. Tundus, et mitte lõhe - kuidagi kollakas pruunikas toon oli. Säinas?
Teine tiir kella 12 paiku. Soome kallas. Iivika kivi juures lausa kaks korda, sest kahte erinevat kala seal mängimas nägin. Landivalikus olin äärde oranzika wäyla ja keskele lilla poppeli pannud. Vahet ei ole, ei võtnud ikka. Kündsin siis soome ranna kuni venelasku paigani läbi. Õhk oli päeval paksult ödökaid täis (need miskid kihulased, keda naine nii kutsub). Vahepeal päikeseprillide klaasidesse järjepanu põrutasid. Vähemalt viis tükki alla neelasin - liha ikkagi:-) Kaks kala veel ennast näitasid - üks peale viimast koske jõe keskel ja teine päris punase sauna all, just siis kui ritvu välja võtsin. Minust ta sinna mängima jäi...
Nelja paiku uuesti peale. Keegi oli vahepeal päikese kinni keeranud. Ja kõik püüdjad olid järsku korraga platsis. Rootsi poolset külge kammis juba kaks paati otsustasin siis oma traditsioonilise trassi valida. Lasse va kurjam otsustas aga ette keerata, sõitis mootoriga Iivika kivini ja istutas ennast sinna. Egas midagi võtsin voolusema joone ja lasin esimese kärestiku taha välja. Seejärel ridvad kokku ja vabaks jäänud rootsi kalda alla. Seal oli eile Lasse 10+ kala jehhat tõmmanud, otsustasin ka proovida seda kanti. Pole seal kunagi midagi saanud, üks võtt vist ainult olnud.Lantides paar vahetust, tööle läksid oranz wäylä, kollakas poppeli (üsna vana mudel), punane edi ja hele lilla hejo. Kammisin vooluserva korralikult läbi. Saare juures tõmbasin paadi risti kaldaga, et saaretaguseid aukusid proovida. Enamvähem saarega kohakuti jõudes vajus silme all wäylä ritv paindesse, tegi paar siduri kärtsatust, samal ajal midagi valget veepinda keeras ja ... tamiil lõtvus. Olin küll koheselt aerudele vajutanud, kuid otsa see lõhe ei jäänud. Vähe vanduma ei võtnud. Terve päeva näed vaeva ja siis saad 2 sekundit tulemust.
Kammisin sama liini veel paarsada meetrit. Seejärel uuesti üles ja sama trass. Tulemuseta. Tuju oli üsna nutune ja kuue paiku tulin maha. Ei saa öelda, et polnud pettunud...
Tiir piki soome kallast kulges suhteliselt igavalt. Ilm oli ilus aga kala polnud näha. Kolmandast kärestikust võtsin keskvee poole ja selle järel uuesti soome kaldasse tagasi. Vesi langeb kiirelt, juba peaaegu kannatab sõita. Olin just kärestiku järgse nukani jõudmas, kui aeglase voolu piiril kena kala ennast näitas. Kiirelt suuna muutus ja õigele liinile. Jõudsin täpselt õigeks ajaks. Oma arvates. Ja ega ma väga ei eksinudki, lõhe oli seal, hüpates edi landi kohal veest välja. Justkui irvitades, et mind sa ei võta. Kena 10+ kilone paksuke oli. Paarsada meetrit hiljem panin pillid kokku ja tegin veel samale liinile laskumise. Kala aga rohkem ennast ei näidanud. Ilmselt ei olnud see minu päev.
Õhtul ühed tuttavad soomlased viimase kärestiku kohalt lõhe välja meelitasid. Tundus 3-4 kilone olevat. Lassel ei miskit. Naabritest pole kuulda olnud. Paat on kaldas, magavad vist.
Homme siis viimane päevake, enne kui kodu tagasi:-(
Aga õhtud on siin ilusad:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar