Hommikune äratus toimus siis kui enam magada ei jaksanud. Midagi peale üheksat. Täna voolu polnud oodata ja nii molutasime hommikukohviga niikaua kui lõuna eesti mehed oma asju autosse hakkasid sättima. Seejärel kolisime oma kodinad Mehise paadist minu omasse ümber ja startisime jõele. Kell oli pool kaksteist.Ilm veel üsna karge. Pilves ja tuuletu. Alustasime kümne märgi alt, lastes paadi triivi. Paarkümmend minutit jigitamist, mõned ahvenavõtud, kohast ei märkigi. Järgmisena võtsime ette sirge teise otsa. Viimastest kõrkjatest edasi. Mingi hetk sattusime mingile parvele, kes togis, aga otsa ei jäänud. Ilmselt latikad. Ülejäänud piirkond aga nii vaikne kui olla annab.
Jõudnud lõpuks kümne haru lõppu kolisime suurele jõele ümber. Päikesepaneelide maja alla. Latikad togisid mis hirmus, otsa jäämata. Vaikselt hakkas tuult tõstma ja kiirustasime mere poole minema. Sügava peale. Kolm paati ees ootamas. Ise parkisime kümne meetrisele augule, kus Ülo ühe kohapunni kohupiima värviga välja võlus. Auk näitas ilusaid kalu ja nii peksime seal vee vahtu. Sellele ühele konnale seltsilisi aga ei tulnud.
Selleks ajaks oli lääne tuul - lubati ju ida tuult, mitte et seda sooviks... - juba jänesed lainetele tekitanud ja nii polnud mõtet edasi mere poole minna. Keerasime paadinina ümber ja kulgesime trollides vastuvoolu tulema. Tünni sirgel üks ahven, ilusa maja rajoonist üks 43 sendine koha. Ja see oli ka kõik. Uskumatu antivõtt. Vahelduseks sai paarikoha peal ka jigitatud, kuid peale ahvenate ei tundunud kedagi vee all elavat.
Suure trollimise lõpetasime lõpuks diivani augus. Seadsime paadi kõige sügavama augu serva. Esimese viskega kohe üks punnkoha otsa rabistas. Järgmise viskega lendas aga kohupiima värvi lant suure ja kauge kaarega minema - ilmselt olin kusagilt nööri vigaseks kraapinud...
Uus lant otsa ja ... läks togimiseks. Selliseks kinnise suuga togimiseks. Korda paar oli ka keegi otsas, kuid kätte ei saanud rohkem ühtegi. Püügipaik oli selles mõtte üsna sant, et iga kolme viske tagant oli ühel meist kahest lant kivide vahel kinni. Nii tegelesime enamuse ajast päästeaktsioonidega.Proovisin vahelduseks värvidega mässata - kohupiima värvi togis, surnud sinist värvi samuti. Teisi aga ei puutunud ka mitte. Käima neid narritajaid ei saanudki.
Järgmisena langevate kaskede alla. Kohast polnud märkigi, kuid ahven keeras ennast pöördesse. Suuri polnud, sellised paarisaja grammised. Ühest pardast sisse, teisest välja.
Kella poole kuue paiku viskasin Ülo majja ära ja läksin ise saare taha latikat piiluma. Ka neid polnud kodus. Särg, nurg, ahven. Tunniga oli ussikarp tühjaks pugitud. Uut karpi ei hakanud välja otsima - rohkem ei raatsinud neid pudinaid toita.Tagasiteel loodisin kümne haru kitsast piirkonda ja leidsin miskid kenad kalad poolest veest. Ilmselt latikad. Panin paadi veel veerand tunniks ankrusse, sain esimese viskega jigile korraliku paugu ja loomulikult peale seda mitte üht puudutust. Viskasin spinna nurka ja saatsin tonka vette. Kohe poole kilone latikas otsas. Ainukeseks see jäi, järgnes nurgude paraad. Kell kaheksa tulin sauna ära.
Homme peaks vool tulema. Äkki siis midagi ka juhtuma hakkab.PS! Meile saab nüüd silla peale helistada:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar