Kätte jõudnud suvi..., 21. september 2016

Hommikune äratus kella kaheksa paiku. Sisemine kell ajab juba mitmendat hommikut ühel ajal üles. Õues mõnusalt karge aga päikeseline ilm. Peale kella üheksat sättisime ennast jõe peale.

Meie kajakas ongi tuksis, laenasime Tamuri oma. Pilt vähe suurem, pole prillidega vaja vaadata:-)

Alustuseks koskineni haru ots, kus sain ruttu käe ahvenaseks. Seejärel pesakasti alune, kus peenike lima paadis käis. Mitte minu ridva otsas, õnneks.

Edasi diivani auku, kus valitses täielik vaikus, kuni Mehis helistas. Olin landi just välja kerinud ja kõigutasin teda veepinnal, samal ajal telefoniga rääkides. Järgmine hetk tulid kusagilt sügavusest lõuad ja viisid landil saba ära. Noh võtt ikkagi kirjas:-) Mehis on nüüd mulle ühe kohupiima värvi silikooni võlgu.

Tiksusime vaikselt ülespoole, katsudes erinevaid paiku läbi. Silla alt läbi ja ka sealne sügavik sai läbi kammitud. Vahet ei olnud, kus loopisid, igal pool oli tulemus ühesugune. Kuna ilm oli super - päike paistis, temperatuur kolis lakke, otsustasime laisklema hakata. Trollides ülespoole. Polnud seda ala enne proovinud ja tahtsin selle enda jaoks ära kaardistada. Ikkagi uus koht.

Poolel sirgel korraga koha otsas. Selline 45+ sendine. Paar minutit hiljem Ülo ritv, mis toetus suvaliselt pingile, pauguga vetruma pani ja kärri lahti lasi. Kena kala taga. Võitluse järgi tuli nagu koha, kuid vee alt ilmus välja mustriline haug. Kena poiss. Ülo suutis selle nii ära kaaluda ja landist vabastada, et paati kala ei puutunud. 1+ kilone (täpsemalt 5.5 kilo) lima rändas vetesügavustesse tagasi.

Mõni aeg hiljem mul ka korra keegi haugiline otsas vetrus, kuid plehku pääses. Trollisime jalakäijate sillani välja. Vahetult enne silda näitas lood jõhkrat auku. Sügavust 15.5 meetrit. Tõeline pommiauk. Kuna meil nii pikka ankruköit pole, siis seadsime ennast selle sügaviku serva peale ja proovisime jigitada. Vett palju, kala vähe. Tulemus null.

Uuesti tagasi koha pakkunud piirkonda ja sinna ankrusse. Umbes täpselt samal ajal, kui paadi paika saime, tuli vool ja koha tegi mingi aktiivsuspuhangu. Ülole tegi, mulle ei teinud. Tema mingi kole pruun tundus kaladele hirmsasti meeldivat. Üks konn paadis korraks käis, teised võtud (3-4) otsa ei jäänud. Ma mängisin kõrval oma värve läbi, et ka miskitki võttu tunda saaks. Lõpuks viidika värvide peale ühe sain. Ei jäänud seegi otsa.

Puhang kestis veerand tundi ja lõppes. Nagu eile. Kolisime uuesti trollimise peale üle, kulgedes alguses uuesti jalakäijate sillani ja seejärel allavoolu diivani auguni. Null võttu kogu selle meeletu distantsi peale

Kontroll jigitamine augus ei andnud midagi. Edasi hooga ilusa maja rajooni, kus trollisime ülesvoolu. Kohe alguses kaks peenikest lima, seejärel paarikildine vaikus. Täiesti uskumatu antivõtt.

Lõpuks väsisime sellest trollimisest ja kebisime 10 märgi alla. Seal parkisime ennast latika parve peale, kes lutsisid silikooni piisava agressiivsusega, et meelde tuletada kuidas võtt välja näeb. Ülol üks alla kilo lima ka veel samast kohast otsa kargas.

Ülo selle reisi viimase peatuse tegime saare all. Tulemus traditsiooniline null. Seejärel viisin Ülo maale, asju pakkima. Homme ta bussiga minema läheb. Seejärel hakkan katsetama teooriat, et kalata jäämise süü tulenes Ülol lasuval needuses.

Ülo ära viidud läksin ise uuesti peale. Hooga kopraaugu tsooni välja. Jõel paras laine peal, kuidagi sain pargitud kümne meetrise augu serva. Tampisin erinevaid värve läbi, kuniks valge-pruuni wake peale võtu sain. Otsa ei jäänud, kuid järgmisel viskel laksas keegi jigi lennust ära. 41 sendine kohapunn.

Samal ajal meetrit viiskümmend ülesvoolu kõigutas üks soomlane vertikaalset jigi ja korraliku kala välja võlus. Silma järgi 1.5-2 kilone oli. Lisa ei tulnud ei tal ega ka mul. Pool tundi hiljem trollisin minema. Ülesvoolu.

Trollimine täna üldse ei toitnud, ei saanud ka seekord terve pika sirge peale ühtegi võttu. Enne õhtust hämarust kebisin kümne märgi alla latikat meelitama. Vähemalt nood olid endiselt platsis. Veerand tunniga neli latikat (sort mitte just suur, suurim 1.2 kilo) ja kolm nurgu. Seejärel õhtale kobisin - ridva otsa lihtsalt ei näinud enam.

Tõeliselt suvine puhkepäev oli. Imeliselt ilusad värvid looduses. Lahe!