Vigala jõel, vimma sirgel, 11. september 2016

Sel aastal jäi töö tõttu septembrikuu retk Nõuni järve äärde vahele. Kahju. Margus oli nädal aega kohta sisse söötnud. Vast järgmine aasta läheb paremini.

Laupäeva õhtul sain lõpuks oma puud ka riita laotud ja nii oli pühapäev puhkuseks kui loodud. Pisut hommikust molutamist kohvi saatel, haarasin naise keedetud pudru ja oma stella näppu ning läksin kena vananaiste suve nautima.

Ilm soe ja kergelt pilves. Tuul lõuna kaarest. Kui vimma sirgele välja jõudsin, tulid esimesed päikesekiired ka veel nähtavale. Ja kus kukkus kütma. Kell lähenes vaikselt südapäevale. Vesi eelmise nädalavahetuse uputusest ka kenasti kaldasse tagasi roninud.

Sööt sisse, stella püügikorda, sügavus õigeks. Otsa sidusin puna-kollase suuremat tüüpi kirbu. Pisut jäme selle konks oli, aga kärbsevastsed jäid ikka ellu, kui neid neli tükki otsa ajasin.

Esimesed triivid möödusid vaikuses. Pommitasin muudkui sööta juurde ja veerand tunni pärast näitas kork esimest korda elumärki. Kerge jõnks, siis teine samasugune otsa ja enne kui kork vettesügavusse sukeldus laksasin ära. Taga. Mõnus vonka-vonka kestis päris pikka aega, hakkasin juba turba kahtlustama ... aga ei, ikkagi vimb. Kena paks, justkui kudemata.

Ruttu sööta juurde, kala sumpa, uued vastsed otsa. Ja kork vette. Järgnes paar vaikusega lõppenud triivi. Siis nökerdav võtt ning särg ronis kaldale. Krt. Ei jäänud vimmaparv alla. Tundub, et selle aasta parved nii hõredad, et need mõned kalad kes alla satuvad, ei jää kuidagi pidama.

Ka särg ei jäänud alla ning järgnes pikk vaikus. Ilm sättis ennast vaikselt pilve ja keeras tuult juurde. Jõele tekkis kerge laine. Õnneks oli tuul hooti ja nii "jahtus" laine vahepeal maha, et siis mõni aeg hiljem uuesti kerima hakata. Ühe sellise pausi ajal sain koopia esimesest võtust, kuid otsa ei jäänud. Vara haakisin, kärsitus lõi välja. Kuigi kala konksuga pihta ei saanud, ujus parv ikkagi alt ära. Jälle vaikus...

Mingi aeg mängisin kirpudega - roheline, ei miskit; väiksem kollakas punane - üks särg. Kella poole kaheks oli söödaämber tühi. Sain veel ühe võtu ja kuna jätku ei tulnud, siis panin veerand tundi hiljem asjad kokku. Stella on kuidagi kapriisseks muutunud, keeldub kokku panemisest - kaks alumist osa on nii kinni kiilunud, et ei saa enam lahti. Jeeli-jeeli mahub autosse ära. Mis siis saab, kui ka kolmas peaks kinni kiiluma:-)

...

Teel linna käisime metsast läbi. Lehterkukeseeni oli nii et tapab. Kuusekaid aga ... vaid vanu ja ussitanud. Võiseened ka sellise välja nägemisega nagu oleks kevadest saadik juba küpsed.