Lääne Soomes, no vahel läheb lihtsalt nii..., 20. september 2016

Hommikul ärkasin golfiväljaku muruniiduki peale. 7.15. Mis mõttes... Keerlesin ümber oma telje siiski kaheksani ära, siis kobisin voodist välja. Kohv tilkuma, silmad veega puhtaks. Õues sama ilm, nagu ikka. Äkki siin ei olegi see aasta sügisel teist ilma?

Täna oli planeeritud linna päev. Bensu polnud ja leib tundus ka kahtlaselt otsakorral olevat. Tegime loomulikult motoneti tiiru ka. Täiendasin varusid uut värvi relaxidega, mida plaanisin päeva jooksul läbi mängida. Üheteistkümne paiku jõudsime lõpuks linnast tagasi ja seadsime ennast jõele.

Vahetult enne paati minekut jooksin peaga vastu uksepiita. Muhk sai koletu suur nagu munamägi. Õnneks jäi pilt ette.

Asjad paati ja mootor käima. Suund suure jõe peale. Alustasime diivani august. Alguses allpool auku, siis kõige sügavama koha pealt. Vool nõrk, kala ei võtnud. Ülo lasi juba paari viske järel lipu poolde masti...

Järgmisena ajasime paadile hoo sisse ja kimasime põõsa augu poole. Tünni juures kiire peatus, keegi nagu äkki proovis ... seejärel kümne meetri auku. Jõudsime sinna just täpselt selleks hetkeks kui vool tekkis. Ankru mees polnud sellega arvestanud ja nii vajusime hooga sügavasse auku, kus lõpuks kuidagi pidama saime.

Landid teele ja jigitama. Hetk hiljem Ülol koleda pruuni otsa pauk ja esimene kala kasti. Natuke hiljem mul võtt ja 41 cm paati. Venitasin seda mööda mõõdulinti ja kratsisin kukalt - võtta või mitte võtta, selles oli küsimus... Võtsin ära...

Ülol veel paar võttu, aga otsa kedagi ei saanud. Mul aga vaikus. Veerand tundi hiljem konstanteerisime fakti, et see vist oli see tippvõtu aeg... Tundub, et sellega sõnasime edasise ära... Anyway kammisime selle augu ja sellest august natukene ülesvoolu oleva ala läbi, enne kui suuna merele võtsime. Trollides, Ülo silmadesse oli jäänud vaid meeleheide...

Üks haug, rohkem ei keskit. Jõudsime punase maja sirgel oleva rohelise poini välja ja seadsime sinna ankrusse. Päike oli välja tulnud ja küttis täiega. Paar viset tehtud sain kohupiima otsa mõnusa paugu. Ülol ka hetk hiljem võtt. Nagu hakkas midagi looma ja samal hetkel kustus... Võtsin oma uute relaxide partii välja ja proovisin igaühega ühe viske. Ei midagi. See investeering läks vett vedama.

Punase poi all Ülol üks võtt, mul üks võtt. Kala ei näinud. Lehvikuga soomlase paat sõelus edasi tagasi, aga polnud temalgi midagi. Edasi? Ei pigem tagasi. Võtsime jupike maad kiire tempoga ja seadsime järgmise punase poi juurest ennast trollima. Koheselt miski kohapunn otsas käis, kuid ära kukkus. Konksud nagu oleks landi otsas...

Järgnes pikk tühi tiksumine kuni järgmise punase poini, kui vahetult enne seda korralikum kala korraks otsa kargas, siduri korraks välja venitas ja ära kukkus. Krt, sellest kalast oli kahju. Oli teine midagi kopsakamat. Tükk aega siunasin, mõtetes raudselt 5+ koha oli.

Järgmine lõik pakkus kaks haugitatti ja seejärel jõudsime uuesti oma sügavasse auku tagasi. Uus katse, null võttu. Ülo hakkas internetist Helsinkisse minevate busside aegu otsima. Ma jonnisin edasi...

Uuesti trollima. Tünnist kääruni välja. Päike küttis ja silm kiskus looja. Kääru peal korraga Ülo üles kargas ja oma kaikaga vehkima hakkas. 1.5 kilone koha. Hetk hiljem mul samuti keegi taga, 44 sendine kohapoiss. No äkki siin siis elu käib? Seadsime ennast ankrusse. Proovisime kolm ankrupaika jigitades läbi, keegi nagu kusagilt äkki vist proovis...selline tunne tekkis, et nii kui jigi vette lajatasid, panid kohad mere poole jehhat.

Uuesti tiksuma. Kümne haru peale. Pidi teine kohade meka olema. Tiksusime pool tunnikest ja saime terve ahvena. Sellega oli Ülo kalapüügi limiit täiega amendanud ja transportisin ta valjuhäälse nõudmise saatel mökkisse minema. Kell oli pool kuus.

Viinud Ülo ära, läksin tagasi. Esmalt saare taha, seejärel kümne meetri auku. Saare taga ei midagi., sügavast august üks võtt just "viimasel viskel" enne kui tahtsin edasi minna. Loomulikult ei läinud. Loomulikult asjatult. Pool tundi hiljem ikkagi läksin...

Hooga mere poole, et trollida piki kõrkja äärt. Mingi hetk ühed paadid vastu tulid, panin täis gaasiga üle lainete ja ... järgmisel hetkel kajakas kustus. Mis mõttes. Nökerdasin siis juhtmetega, silitasin ja paitasin, kuid elu ekraanile ei tulnud. Nii palju siis trollimisest. Proovisin fantaasia järgi sõites natuke, kuid loobusin peatselt ja võtsin suuna uuesti sügava augu peale.

Peksin vee vahtu, kuid kohad vaikisid. Päike vaikselt horisondi taha kadus ja võtsin viimaseks pooltunniks latika paigale koha sisse. Päiksesepaneelidega maja alla. Nurg, nurg, nurg...

Mnjah. Polnud vist see päev. Aga ilm oli olnud mega ilus. Nagu suvi. Ja õhtune saun oli mõnus nińg õhtusöök ülimalt võimas. Keda see koha huvitab...

Hiljem saunas selgus ka põhjus miks meil kala ei võta. Ülole on uuesti needus peal pandud - Saaremaal haugipüük läks tal nihu, kevadine haugiretk läks nihu, peipsil sai vaid mikroahvenaid, Endlal läks nihu (seal küll Mehis ilmselt süüdi oli)... tundub, et peab ta ikka koju ära saatma, et ise kala saada:-)