Eilne värske õhk niitis mind õhtul juba enne kella 11st. Seetõttu sain ka hommikul pisut varem üles, juba enne kella kaheksat sai kohvimasinale hääled sisse löödud. Kallasin bensiini paaki ja sellest tundus päevaks jaguvat ja nii lükkasime linna külastuse homseks edasi. Poole kümne paiku seadsime ennast veele.Ilm sama, mis eile. Tundub, et terve nädal tuleb üks ja sama ilm. Alustasime samast kohast kus eile lõpetasin - kümne haru kitsast osast. Lasime ennast triiviga alla poole - vool hommikul endiselt praktiliselt nullis. Ahven togis isuga, märke teistest kaladest polnud. Tegime sama triki haru teises otsas ja kohtasime samuti vaid triibulisi.
Ennetamaks päevast tuult, võtsime suuna mere poole. Punase maja sirgele. Esmalt rohelise poi lähedale ankrusse ja siis vaikselt ankrupaiku vahetades punase poini välja. Ahven, ahven, ahven. Justkui teisi kalu siin ei elakski.
Ülo otsustas suurest igavusest landikasti tühjendama hakata. Otsis kõik mitte sobivad jigid välja ja otsustas nad üle parda lennutada. Võtsin nad siis endale. Kui peaks nendega nüüd kala saama, siis kas Ülo tahab neid tagasi:-)
Kella poole kaheteistkümne paiku, kui endiselt polnud voolu tekkinud, otsustasime trollida ülesvoolu tagasi.Järgmised kolm kilomeetrit ei pakkunud peale ühe ahvena mitte võtu poegagi, kuni kella ühe paiku järsku vool tekkis ja lambist viie minutilise vahega kaks haugi otsa kargasid. Tundus, et elu läks vee all käima ja nii seadsime ennast kümne meetrisele augule ankrusse.
Ülo tegeles lõunasöögiga, ma loopisin jigi. Õigemini vahetasin jigipäid - vool oli nii räige, et lõpuks kolmekümne grammise peani välja jõudsin. Samal hetkel lõpetas Ülo söögi, pani raske pea landilõksu otsa, saatis mingi imeliku pruuni teele ja... minut hiljem sai korraliku paugu. Aga otsa ei jäänud. Ahah, ikkagi on siin kala.
Pommitasime edasi, sain ka mingi võtu, kuid actioniks ei läinud. Tõmbasime siis ankrupikkuse edasi ja sain vähe korralikuma võtu. Aga ainult võtu. Kammisime samas tsoonis kena tunnikese, enne kui jalga lasime. Võtte rohkem ei saanud ja kuna sangpommiga kala püüdmine pole just kõige mugavam tegevus, suundusime madalamaid püügipaiku läbi kammima.
Tünni kõrval oleva metsatuka all näitas lood päris palju üksikuid kalu, kuid jigi vastu ei tundnud neist keegi huvi. Trollisime ülespoole. Poole sirge peal järsku kaks võttu järjest. Esimene tuli paati, teie pudises ära. 47cm kohaga otsustasin külmakasti (alles kolmandal päeval!) lõpuks kalaseks teha. Järgmine kilomeeter tiksusime tuimalt, kuni enne ilusat maja sain veel kellegi korraks otsa, kuid pudises seegi. Kõik võtud sinaka jessega. 
Kuna kala tundus selles tsoonis olevat, võtsime jigitamise uuesti ette. Sama hästi oleks ka võinud võtmata jätta. No lihtsalt ei näri. See eest keeras ilma tõeliselt suviseks - päike tuli välja ja kukkus kütma. Peagi t-särgi väel paadis olime.
Kalamehe maja all sai Ülo lõpuks ühe 45 sendise jigi koha ka kätte. Koleda pruuniga. Kuna lisa jälle ei tulnud tiksusime edasi. Koskineni haru suudmes tegime järgmise ankrupaiga. Sealt üks neljakümne kahene punn mootoriõli kugistas, Ülol ka üks võtt ja siis vaikus....Selleks hetkeks oli Ülol püügiisu lõplikult otsas ja kümne märgi alt läbi minnes viisin ta mökki ära. Kell oli kuus. Paar tundi aega, otsustasin latikate asemel veel korraks tünni sirgele minna ja läbi katsuda need paigad, kus lood elu oli näidanud. Viis erinevat ankrupaika, null võttu. Lõpuks kümne meetrisesse pommiauku välja jõudsin.
Otsisin kastist veel raskema tina välja, 35 grammise, panin mootoriõli otsa ja saatsin teele. Esmalt kalda poole. Teise viske keskvee poole. Kuna vool tugev ja sügavus suur, õõtsutasin uimaselt oma ritva ja lugesin sekundeid, et millal jigi lõpuks põhja jõuab ... ei jõudnuki, keegi järsku lennust landi haaras ja haakimise järel ka otsa jäi. Minut hiljem 1.22 kilone koha kahva maandus. Vähemalt sai kilo lõhki löödud...
Järgmine vise samale joonele. Jigil pool teed paadini läbitud, kui korraga selline pauk, et võttis käed värisema. Krt. otsa ei jäänud. Proovisin sama liini edasi, kuid tulutult. Ei aidanud värvidega mängimine ega miski. Päikeseloojanguks lõpuks loobusin. Vaatasin kajakaga paiga üle - kala istus ikka sama koha peal, kus võttis. Soovisin talle head ööd ja vajutasin gaasi põhja. Õhtu viimseks tunniks sättisin ennast trollima. Tünni rajooni.
Enne tünni vaikus, kuid peale tünni järsku saja meetriga kolm kala otsas, kaks neist ära pudistasin, üks punn paadini käis. Tundub, et mingi aktiivsus ikka hakkab vaikselt tekkima. Neljas kala veel enne minekut otsas käis, kuid seegi pakku pääses. Hämaras tulin tulema.Homme ka päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar