Ülo lahkumine, 22. september 2016

Hommikul magasime kuidas jõudsime. Kell oli juba üheksa läbi kui lõpuks voodist välja kooserdasime. Kiiret kuhugi polnud, Ülo vajas lõuna paiku bussi peale viimist, sinnamaani sai konutatud. Bonder oma seltskonnaga tuli varahommikuse praamiga üle ja liitub õhtul "kohata" seltskonnaga.

Lõuna paiku peale jõudes ilm natuke tuulisem, kui eelmistel päevadel. Õnneks tuul idast, ehk põõsa augus täpselt risti jõega. Võtsin kohe paiga sisse kümne meetrise augu peal ja jäin ootama. Voolu ootama. Poole ühe paiku see tuli. Ootusärevus kasvas, kas nüüd... veerand tundi hiljem konstanteerisin, et midagi polnud juhtunud. Koha vaikis.

Pool tunnikest peale voolu algust, sain mootoriõli otsa esmalt mingi nagistamise ja sama kerimise lõpus kargas keegi otsa. 45 sendine koha. Uuesti jätkates vaikus. Peagi jälle värvidega mängimiseks läks. Viidikas, kohupiim, kollakas, must... lõpuks klounini jõudsin. Ossa kus selle peale läks vee all keegi närvi. Vaevalt sain paar tiiru kerida, peale viske algust, kui keegi jõuga otsa kargas. Kilone poiss kasti rändas.

Järgmine vise samale liinile ja mõnusa matsuga keegi taga. Tuli teine kenasti pea paadi alla välja, üles kerkida ei tahtnud ja siis korraga kukkus ära. Krt. See oli selgelt suurem kui eelmine, õnneks siiski mitte koll. Uus vise vaikus. Mõttest käis läbi, et see minek rikkus nüüd kõik. Järgmine vise teisele liinile ja veel üks korralik toks. See juba meenutas pisut vanu häid aegu.

Mõttest läbi käis, et Ülo ikka koos needusega lahkus... aga rohkem võtte ei tulnud. Tiksusin jonnakalt samas edasi, mängisin veel korra värvidega. Kui uuesti klounini jõudsin käis uuesti ridvast toks läbi. Sedapuhku aga käivitumist ei tulnud.

Pool tundi hiljem tõmbasin viskepikkuse võrra edasi, sain sealt esimese viskega korraga kellegi taha, kuid ära pudises. Tundus ka päris viisakas poiss olevat. Sellega asi ka piirdus. Kammisin kuni kella kolmeni sama tsooni ja andsin siis alla ning suundusin trollima.

Hooga punase maja sirge punase poini ja sealt trollides tagasi. Kogu järgnenud pika sirge peale vaid üks ahven ja ei ühtki võttu rohkem. Poole viie paiku jõudsin tagasi tõotatud maale ja sättisin ennast ankrusse.

Pommitasin vahepeal jigi, kiusasin tonkaga nurge ja lasin pingi peal silma looja. Kella poole seitsmeks sai siiber ja tiksusin voblerit vedades minema. Kuni päikesepaneelidega suvilani välja. Null mis null. Suvila all seadsin ennast ankrusse ja tonkatasin pimedani välja. Alguses vaid pudinad, hiljem kaks latikat (suurem 1.5 kilo) ja ühe korraliku kala ära minek.

Tundub, et osa Ülo needusest jäi ikka siia. Ei tea kas sellel on mingit pistmist sellega, et ta banaani Mehise paati ära peitis? Peaks vist oma paadile suurpuhastuse tegema, et kala uuesti saama hakkaks:-)

PS! Bonderil üks koha ja haug ilusa maja tsoonist (trollides), teises paadis haugid, üks säinas ja jigi latikas.