Lennat Emajõel ujutamas, 26. oktoober 2019

Nädala sees sai varakult plaane tegema hakatud. Kevadel ostetud paat oli suve jooksul vaid korra vette saanud ja vajas hädasti ujutamist. Kas või selle pärast, et ostu põhjendus naisele "mul on seda paati hädasti vaja ja ma kasutan seda mitu korda aastas" vajas tõestamist. Head paati suvalisel jõel pole mõtet ujutada ja nii sättisime plaani Emajõe peale. Seda enam, et plaane tehes lubas laupäevaks kuiva ilma.

Laupäev ise näitas aga juba totaalselt teist palet. Hommikul kella seitsme paiku startides oli veel üsna kuiv olukord, aga juba Pärnus hakkas sadama. Meie plaane see ei muutnud, pigem tekitas trotsi juurde, et peame ikka peale minema. Vee peale minnes sadas samuti ja tuul oli päris metsik. Päris toreda ilma olime valinud. Üllataval kombel ei olnudki me ainukesed, sest kaks paadikäru oli Jõesuu parklas juba ees ootamas. Lisaks veel mingi vend maja juures kummiülikonda selga tõmbas ja ilmselt Võrtsjärve võimast lainet mingi tuulele toetuva vahendiga proovima läks.

Paat vees, asjad sees... suund otse Pedja jõe suudmesse. Tonkatajate ridvad jätsime sõidupealt kaasa haaramata:-) Lood sisse, pisut põhja uurimist, ankrusse ja jigitama. Kolme tunni jooksul katsusime vist kõik jõekäänakute sügavamad lõigud läbi. Enamasti aeglustatud triivis püügiga, sest meie ankur oli nii kerge, et tuule ja voolu ühismõjul tõusis ta pidevalt põhjast lendu. Peab ikka vähe suurema ankru muretsema.

Paaris ankrupaigas mõned imelikud võtud - kraapimised ja nökerdamised. Need sai latikanimede alla ära ristitud. Ühes ankrupaigas ka üks paadialune "tõste", nii et silikoon jigikonksult maha kisti. Käsi aga oli aga endiselt valgeks saamata. Kuna vihm ja tuul olid ikka põrgulikud, siis keerasime peale kolmandat tundi suuna sadama poole tagasi. Läks trollimiseks.
Peagi kajaloodile latikaparv ilmus ja selle veerde ennast proovimiseks uuesti ankrusse panime. Teine vise, kerge nöks, haakimine... Miski taga, aga ei mingit liigutust. Kerisin nööri pausidega kokku, vahepeal kaardus ridvapitsilt tõestust kalale otsides. No ei mingit liigutamist, kuni paadini välja. Alles siis hakkas ritv kergelt ja aeglaselt vetruma - jigiotsas maganud latikas avastas, et midagi vist ei klapi. Ain sirutas käe kiirelt kahva järgi ja järgmised viis minutit sain ma korraliku kõhutäie naerda.

Esiteks oli kahv selline, millega väikesed tüdrukud aias liblikaid taga ajavad:-) teiseks suutis ta kahvata kala kuidagi nii, et kahva võrk oli veepeal, latikas selle all ja landilõks siduva elemendina seal vahel, mõlemat poolt omavahel kokku viies. Kuna latikas oli seljauimest ka veel kinni, siis ega ta seal kahva all paigal ei püsinud. Keerutas ja sahmerdas edasi-tagasi, vett pritsides. Lõpuks Ain kala jigipeast tõstes kuidagi paati upitas. See oli ikka ime, et see kala üldse paati jõudis:-)

Sain samast ankrust veel ühe võtu ja kellegi ka otsa, kuid kukkus ära. Trollisime seejärel sadama poole minema, kui korraga kajaloodil pilt kadus. Õigemini, kadus anduri info. Ekraan töötas, aga veealusest elust mingit infot sinna ei laekunud. Nökerdasin, mis ma nökerdasin, aga olukord sellest paremaks ei muutunud. See pani pitseri meie trollimise plaanile (ohh, kus me oleks alles lammutanud, kui veealust infot oleks olnud:-)).

Proovisime siis veel mõned juba tuttavamaks saanud käänakud uuesti läbi ja saime kumbki ka ühe korralikuma võtu. Kuna see nägi välja selline "kolmekordne agressiivne ja kiire neelamise katse", siis võib vist mürki võtta, et kohaga tegemist ei olnud.

Peale kella nelja tulime maha, sai sellest vihmast ja tuulest villand. Pole tükk aega nii koleda ilmaga kalal käinud... Kuulutasime oma esimese Emajõe avastamise jigi-retke lõppenuks. Suutsin oma 1:0 eduseisu kenasti lõpuni hoida ja Aini nulli peale jätta. Võimas võit, teiste sõnadega:-)

Kolm tundi hiljem sai tänu saunale ja kangemale kraamile soojatunde kehasse uuesti tagasi.

PS! Hea et auto ja paat punased on - muidu oleksid pildid täiesti must-valged:-)