Velise ja Vigala - ka null on number :-), 13.-14. juuli 2024

Mida aasta edasi, seda vähem kisub mind juulikuus kala püüdma. Enamasti on minu jaoks liiga palav - alates 25-st kraadist muutub mu olek sisutuks kulgemiseks külmkapist külmkapini; saagi saamiseks peaks püüdma minema liiga vara - no ei viitsi enam kell kolm öösel silmi lahti teha ja meeletus energiatuhinas vee äärde tormata; ja ka hilised õhtud ei sobi püügiks - kas on jalgpalli EM ees, või OM, või soe saun ootab... pika jutu lühike kokkuvõte - juulikuu pole mulle mõeldud püügikuu.

Laupäeva õhtuks lubas aga vihma ja pühapäevaks lausa normaalset temperatuuri. 20 kraadi - selle ma valin. Nii saigi Ain maale meelitatud ja kummalgi päeval mõni tund kalavetel veedetud.

Laupäeval Velise ääres ootas meid tühi jõeäär. Loogiline ka ju, kohe pidi vihm tulema ja üks korralik eesti mees naljalt vihma kätte ligunema ei jää. Nii saime latika püügikohas ennast püüdma sättida sinna kuhu ise tahtsime. Puder koos peibutusega sisse ja läks püüdmiseks.

Edasine oli katastroof. Järgmise nelja tunni jooksul sain lausa ... null võttu. Kuuemeetrises sügavuses valitses täielik vaikus. Ei mingit proovimist ka. Kas mõjus õhurõhu langus või oli püügipaik kapitaalselt üle söödetud, miski oli igaljuhul valesti.

Ain valis teise tee ja püüdis poolest veest kala, saades niimoodi mõne nuru, särje ja ohjeldamatult viidikaid. Korra ka keegi korralikum otsas oli. Minu versioonis oli selle nimeks haug, Ainil variandis aga suur latikas.

Vastaskalda rohus käis mingi pidu, kahtlustan linaskit. Keerutasid seal soliidselt lobistades. Muidu oli jõgi nii vaikne, nii vaikne...

Vihmaga läks ka kuidagi aia taha. Midagi nagu tuli ja ei tulnud ka. Vähemalt sai vihmariided selga sätitud. Lubatud äikest igaljuhul ei näinud. Kuna midagi nagu ei toimunud, siis olime kella kümneks jõudnud ühele nõule, et aeg on sauna minna.

...

Pühapäeval magasime pikalt. Tegelikult küll ainult Ain, sest ma olin juba varakult üleval, aga kõrvalmajas põõnanud paarimees võttis oma kuu aja pikkusest puhkusest viimast. Kella poole kümne paiku sättisime lõpuks minema. Sedapuhku Vigala jõe suvisele vimmasirgele.

Kui mõni aasta tagasi oli sellel lõigul pidevalt kellegi auto ees, siis nii nagu ka eile ootas meid ees vaba püügiala. Ka jõekaldad tundusid üsna vähe kasutatud olevat.

Tuul puhus üsna tugevalt edela suunast ja nii sättisime ennast sisse jõelõigu alumises osas. Seal jäi osa tuuleiilidest võsa taha kinni, ja nii kannatas 8 meetrise Stellaga riskivabalt vehkida.

Kolme tunnine püügiaeg kuulus pidevate viidikate rünnakute tõrjumisele. Pool tundi peale algust eksis üksik vimb söödaplatsile. Aegajalt käisid turvad, särjed ja ka ahven ning juhukülalisena ka liivarull asja uudistamas. Lõuna paiku õnnistati meid lausa "kahese vimmaseeriaga". Selleks ajaks oli meil peibutussööt muidugi otsa saanud ja nii oli loomulikuks jätkuks see, et parv kulges edasi ja viidikas tuli tsooni tagasi. Jäälind vaatas seda kõike pealt ja mulle tundus mingi irve sealt vastu peegelduvat :-)

Olles hiilgavalt tõestanud juulikuu mõttetust panime ridvad kokku ja läksime hoopis ... seenele. Minu tavaline kukeseene "kasvandus" oli kellegi poolt tühjaks korjatud ja nii pidime jalad välja sirutama. Pisut otsimist ja lisaks karu maha jäetud hunnikule ka uue kukeka koha leidsime. Saime kumbgi enam-vähem ämbri täis.

Seega juulikuise püügiloo moraal kokkuvõtvalt - ah mine parem seenele :-)