Vigala jõel poisiga vimba kimbutama, 31. juuli 2013

Olime Rasmusega kahekesi maal Vana-Vigalas ja otsustasime pisut õngekorki vahtima minna. Mind huvitas muidugi eeskätt see, kas juuli alguse vimmad on endiselt samas kohas ka juuli lõpus. Lapse huvi oli ... peaasi et saaks kuhugi minna:-)

Sättisime ennast sügava lõigu peale enne Rumba kärestikku kella viieks õhtul. Ilm täitsa ok, polnud ei liiga palav ega külm, vahel päike vahel mitte ja ka tuul oli täpselt sellest kaarest (lääne), kus suuremad iilid jäid puude taha kinni. Ehk lootusetu üritus ei tundunud tulevat ...

Kohale jõudes oli kohe kaks halba uudist; esiteks olid allavoolu ennast kaks autot istutanud ja teiseks oli meie püügikohas korralikult (15m) kõrkjat maha tambitud ja jõe kallas lagedaks tehtud. Miks see teine paha on? Egas vimb ole haug, et ta midagi ei karda; vimb on ettevaatlik ja tark kala ning kui kallas on lage, siis on tõenäosus, et kala on ettevaatlikum, oluliselt suurem kui vastupidisel juhul.

Sellegipoolest sättisime ennast püügikohale ja pommitasin sööda vette. Kuna päev oli kiire (loll on see kes vabandust ei leia), siis sai kokku keeratud poesööt koos liiva ja mullaga ning lisatud maisi. Puder jäi keetmata ning lisamata.

Allpool olevatest meestest olid ühed hääled tuttavad, samad vanad kes ennegi seal käinud vimba saamas; nood lahkusid üsna pea koos sõnumiga "egas liiga ahneks ei saa ka minna". Et siis ikkagi on vimb jões ...

Poole tunni pärast tuli esimene korralikum võtt ja korjasime kaldale paarikümne sendise turvapoisi. Ühele kassile kala käes - tõdesime poisiga kala vaadates ja saatsime korgi uuesti keset jõge. Püüdsime maisiga, sest ussi polnud, kuna oli ju kiire päev olnud ... :-)

 Umbes tunni pärast saime esimese vimma võtu. Püüdsin üle mitme aasta lihtkäsiõngega ja haakisin selgelt liiga tugevalt - lipsu otsast oli konks kadunud ...Ei tea kas selle pärast, et esimese "luuraja" vimma ära ehmatasime või millegi muu pärast, aga peale seda võttu tekkis tunnine vaikus. Ise kahtlustan kõige rohkem seda, et kuna söödas puudus korralik söögielement (puder), siis kala ei jäänud lihtsalt alla pidama ja ujus edasi sel ajal kui lipsu vahetasin.

Olime poisiga juba loobumas ning sättisime ennast minekule kui lõpuks parv uuesti tagasi tuli ja esimene tegelinski korgi uputas. Võtsime selle kala teisele kassile ning otsustasime, et nendest saavad kassid söönuks ja kuulutasime püügi lõppenuks.













Nii, et juuli lõpus saab endiselt vimba katkuda:-)

Tornio jõgi, Väylänpää - tagantjärgi targutamine

TOP 10 heas mõttes meeldejäävaimat kalapüügihetke reisil:

1. Võiks ju olla suurima kala saamine, aga polnud. Oli hoopis suurima kala pääsemine. See oli allpool koski, esimese nädala pühapäeval. Ilmselt jääb selle kala selja laius ning saba (luua) ulatus igaveseks meelde. Päris mitu päeva painas see äraminek ...
   
   
2. Kümnese lõhe väsitamine. Kolmanda nädala teisipäev. Kordumatu elamus, kui kalaga pool kilomeetrit allavoolu üle madaliku üritad manööverdada ja seejärel kaldas teda kakskümmend minutit enda ligi üritad saada.
   
   
   
3. Kaks võttu korraga. Teine püügipäev. Hommik. Esimese kala võtt lõi südame pekslema, teise landi rabamine tekitas segaduse. Kaks kala ühel ja samal ajal otsas. Esimene kord kus natuke kahetsesin, et kedagi paadis kaasas polnud. Äkki oleks siis õnneks läinud ...
   
   
4. 66 cm pikkune järvitaimen (peremees Unto hinnangul peaks olema tegemist järvitaimeniga). Võtt ise oli eriline – hulpivat lanti ei raba just iga päev keegi. Väljavõtt väga eriline polnud. Aga kala ise, õigemini see kui täiuslikult ilus ta välja nägi. Siiamaani kõige kenam kala keda olen ise näinud.
   
   
   
   
   
5. Poisiga järvel haugi taga ajamas. Saak ei olnud teab mis suur, aga seltskond selle eest võrratu. Võib teine kordki minna, või pole paha, kui klassikuid tsiteerida...
   
   
   
   
   
   
   
6. 7.3 kilose väsitamine ja kahvamine. Ikkagi esimene lõhe kahvamine. Lõppes küll landi purunemisega, aga kala sain vähemalt kätte.
   
   
   
7. Lõhe hüpe üle tamiili. See pilt on alati ehmatav ja lööb mõneks ajaks adrenaliini ja entusiasmi üles. Ja seda iga jumala kord.
   
   
8. Leitud landiga esimese viskega haugi saamine. See lant ei saanud vist mängima hakatagi, kui haug võttis. Olgu kivide vahel landi elu rahulik.
   
   
   
   
   
   
   
9. Harjuste mäss putukate vastu. Üks pooltunnike ühel kenal õhtul kui harjused ei lasknud lõhet sõuda. Nii kui putuka vette lasid, oli see kadunud ... Õnneks nali ei kestnud väga kaua:-)
   
   
   
   
   
10. Tornio järv. Jah kalapüügihetkeks seda väga nimetada ei saa, aga see vesi ja see järv. Nii selge, nii ilus. Selgelt kasvas nähtust välja tahtmine seal kalastada. See tuleb tulevikus ära teha.
    
    
    
    
    

Mis painama jäi:

1. Selle aasta veega sinasõprust ei tekkinud. Juuli jaoks oli vesi selgelt liiga kõrge ja ma ei harjunudki sellega ära.
   
   
2. Lõhevõttude nappus. Seotud ilmselt esimese punktiga. Saagi üle ei kurdagi, kuid võtte nappis ...Pole aastaid nii palju tühjalt sõudnud kui sel aastal. Kui vanasti sai enamvähem kaheksa sõudetunniga võtu kätte, siis nüüd ...
   
   
3. Kala puudumine minu aladel. Ükski lõhedest ei võtnud vanades heades kohtades. Isegi näitas ennast nendel aladel ääretult harva. Oleks pidanud ikkagi sügava peal passima?
   
   
4. Ostsin kaks uut lanti, sain kaks kala. On siin mingi korrelatsioon peidus:-)
   
   
5. Soomlased ütlevad, et 80% võttudest tuleb pöörete ajal või järel (kui lant vahetab mängu kõrgust). Mul tulid kõik võtud peale taimeni oma, pööretel. Samas kui kala võtab otse sõudes kose peal, siis see on elamus omaette. Seda sel aastal ei näinud. Kahjuks.

Järgmine aasta järgmised katsed.