Viimane päev. Vesi jões kukkunud kolinal – tänaseks juba rohkem kui kakskümmend sentimeetrit madalam kui nädal tagasi. Ja soojeneb ka veel lisaks. Lapsed jõe ääres veest enam välja ei tulegi – hommiku lähevad vette, möllavad päevad otsa ja õhtul tulevad välja. Ka õhu temperatuur nii nagu ikka tavaks saanud 25+ kraadi ennelõunase tiiru lõpuks.
Hommikupoole tavaline ring. Sedapuhku rootsi saare külje alt ja siis soome poolele. Ehk siis klassikaline tiir... Lantideks oranz wäylä, punane edi, punane poppel ja oranz hejo. Kohe alguses, saare kõrval keegi laksatas paadi kõrval kõva matsu, kuid olin paadiga sellest kohast juba möödas... üks paras harjus natuke hiljem agressiivselt putukat haaras ... tundus, et tuleb tegus sõit. Tunne lahtus viie minuti pärast, millest edasi ei toimunud terve tunni jooksul mitte kui miskit. Kui paar hüpet välja arvata.
Õhtupoole sai tehtud kaks tiiru. Esimene koos Rasmusega. Piki soome rannikut ja koskede veerest. Poisile sai kätte antud putukaritv ja sellega läks kohe madistamiseks. Väikesed forellipoisid ja harjusetüdrukud nõudsid pidevat välja kerimist. Poisil vähemalt käed jalad tööd täis ja igav väga polnud. Korra näitasin talle ka ühte lõhe hüpet ja kui soovitasin, et vaata veel sinna poole, siis veel varsti hüpet näeb ... vastuseks kostus, et ma juba ühte nägin ... pole seda kalasoolikat sees vist mitte.
Hakkasime tiiru lõpus ritvu välja kerima, kui poisi silme ees, meetrit kümme eemal pani korralik lõhe sellise hüppe veest välja, maandus korraliku laksuga vastu vett nii, et poiss lausa ehmatas. Siis nõudis küll, et püüame veel edasi... Kuna rootsipoolel on saar veest välja kerkinud, siis tegime veel ujumispeatuse saarel enne kui maha tulime.
Õhtul hiljem tegin üksi viimase tiiru soome ranniku äärest. Landivalik sama, mis hommikul. Kala näitas korralikult ja ka esimest korda mängis pinnas harjus. Terve tiiru ajal pudinad pidevalt putukaid togisid ja kella üheksa paiku ka suuremad harjused karbi lahti tegid. Üks korralik üle poole kilone harjus mässas tükk aega otsas, pakkus päris mitu küünalt, kuniks paadi lähedal otsast pudese. Paar korralikuma kala võttu veel, ühe neist ka kätte sain.
Lantidega aga otsustas kalajumal paar puänti reisile juurde virutada... tulin just viimase kose kõrvalt alla, kui nägin, et eessõitvas kolmemehelises paadis keskmine vennike ennast püsti ajas. Natuke aega seisis ja istus tagasi. Kõik vaikne ja rahulik, tundus et midagi vist ikka ei toimu, keskendusin oma tegemistele ... ja siis ühel hetkel kuulen samas paadis miski kala märatseb. Kutt hüppas kaksiraksi kalale otsa ja tagus nuiaga võitluse lõppenuks. Ikkagi said oma lõhe kätte, igal juhul minekut nad tegid ... mul muidugi lootused kohe korralikult kasvasid, jõudsin enamvähem samasse paika, kus nad oma kala olid otsa saanud, kui korraga punase poppeli ritv korraga kergelt vajuma hakkas. Kiirendus ja kala taga. Aga ei kärri, vaid kala lohises järgi. Krt. Ahven jälle.
Natuke veel aerutasin pettunult ja tõmbasin siis selleks reisiks otsad kokku. Vast pakub augusti reis rohkem (lõhedega seotud) actionit.
Kalapüük kui harrastus on minu elu üks olulisi osasid. Käesoleva blogi mõte on talletada selle hobiga seotud ajalugu.
Esiletõstetud postitus
pühapäev, 27. juuli 2014
reede, 25. juuli 2014
Tornio jõgi ja "salajärv", 24. juuli 2014
Ennelõunal, kui suur soe veel peale polnud tulnud, tegin kiire tiiru jõe peal ära. Vesi kukub kolinal. Lante vahetama ei hakanud. Hüpped siin ja seal. Harjusepunnid olid putuka järele lausa hullud...
... peagi nii palav, et ära tulin. Plaan oli poisiga "salajärvel" ära käia, kuigi vaevalt et sealgi sellise leitsakuga midagi erilist toimub. Nii me autonina kruusateele keerasime.
Kohale jõudes keerasime peremehe valge "vanni" tagurpidi ja läksime veele. Esmalt otse üle vee oleva madaliku peale. Seal hea madal rohune ala, kus mõni havipunn kindlasti peidus on. Peksime erinevaid lante vastu vett ja jõudsime järeldusele, et ilmselt pole havipoisid kodus. Paar ahvenat ronis pika meelitamise peale otsa, olid teised üsna pisikesed.
Vaatasime vana paadi vraki ära ja pommitasime ka selle lahesopikese läbi. Mingi hetk järjekordne ahvenapunn pöörlevat endale himustas ja otsa jäi. See ei meeldinud aga kupulehe taga passivale haugile, kes omakorda ahvena endale haaras ja nii meie spinningule korraliku painde sisse keerutas. Tulid siis järjepanu lant-ahven-haug kuni paadini välja. Haug ei tahtnud mitte oma saaki loovutada ja tükk aega sõitis paadi kõrval edasi-tagasi. Lõpuks jõudis ilmselt arusaam koju ja sülitas saagi suust välja...
Aerutasime siis autopoolsesse külge tagasi, et sealsed kupuääred läbi kammida. Ahven, ahven, haugipunn, ahven...Ükski suurem kala ennast varjualustest välja meelitada ei lasknud. Olles toidumoona ja veetagavara paari tunniga hävitanud tulime leitsakust tulema.
Õhtu kaheksa paiku otsustasin veel paariks tunniks jõele minna. Otsa sai sätitud oranz wäylä, punane edi, punane poppeli ja oranz hejo. Trassiks soome kalda äärde. Siin hea rahulik aerutada, palju energiat ei kulu. Päike veel üsna kõrgel ja õhk veel kuum, aerutasin letargias kaldaaluseid auke läbi käia. Olin just esimesest kosest saja meetri kaugusele jõudnud, kui punase poppeliga varustatud ritv kaks korda õõtsus. Kiirendus aerudega, kuid kala taha ei jäänud. Väga lõhe moodi see võtt küll ei olnud, pigem ilmselt harjus.
Igaljuhul oli palavusest tekitatud uimasus kui pühitud ja aerutamine muutus poole aktiivsemaks. Nii mõnigi lõhe näitas ennast aegajalt külmakapi augus, kuid näitamisega asi piirdus. Olin jõudnud teise kose kõrvale, kui järjekordset kala pinnas eemal mängimas nägin. Seekord üsna madala ääre peal keset jõge. Tõmbasin paadinina vajalikku suunda ja lähenesin kalale. Lähemale jõudes kala enam pinnas ei käinud, kuid mängu asupaik oli kenasti marsuudil ja selgelt meeles. Jõudsin lantidega õigesse kohta, kui järjekordne äratus tekitati. Ilus 7-8 kilone lõhe hüppas parempoolse ridva otsa all täissuuruses veest välja, justkui üritades ridvaotsa kätte saada. Panin voolus aerudele hoogu juurde ja surusin paadi kümme meetrit vastuvoolu nii et landid kala näidanud kohas mängiksid. Kõva viis minutit sai kõvasti aerutatud, kuid jälle piirdus teema vaid äratusega.
Umbes samal ajal otsustas korralikum harjus karbi lahti teha ja pakkus putuka otsa veerand tunni jooksul nelja normaalse suurusega kala - vähemalt mingigi action.
Aega veel oli ja nii kerisin asjad kokku ning läksin veel ühele tiirule. Pooltiirule. Kammisin üsna keskjõge oleva piirkonna läbi. Nägin päris mitut kena kala ennast näitamas, kuid tunni pärast olin sunnitud konstanteerima seda, mida kõik siinkandi püüdjad hetkel - enne juhtu midagi, kui vesi maha ei jahtu. Pool üksteist kolisin sauna ära.
... peagi nii palav, et ära tulin. Plaan oli poisiga "salajärvel" ära käia, kuigi vaevalt et sealgi sellise leitsakuga midagi erilist toimub. Nii me autonina kruusateele keerasime.
Kohale jõudes keerasime peremehe valge "vanni" tagurpidi ja läksime veele. Esmalt otse üle vee oleva madaliku peale. Seal hea madal rohune ala, kus mõni havipunn kindlasti peidus on. Peksime erinevaid lante vastu vett ja jõudsime järeldusele, et ilmselt pole havipoisid kodus. Paar ahvenat ronis pika meelitamise peale otsa, olid teised üsna pisikesed.
Vaatasime vana paadi vraki ära ja pommitasime ka selle lahesopikese läbi. Mingi hetk järjekordne ahvenapunn pöörlevat endale himustas ja otsa jäi. See ei meeldinud aga kupulehe taga passivale haugile, kes omakorda ahvena endale haaras ja nii meie spinningule korraliku painde sisse keerutas. Tulid siis järjepanu lant-ahven-haug kuni paadini välja. Haug ei tahtnud mitte oma saaki loovutada ja tükk aega sõitis paadi kõrval edasi-tagasi. Lõpuks jõudis ilmselt arusaam koju ja sülitas saagi suust välja...
Aerutasime siis autopoolsesse külge tagasi, et sealsed kupuääred läbi kammida. Ahven, ahven, haugipunn, ahven...Ükski suurem kala ennast varjualustest välja meelitada ei lasknud. Olles toidumoona ja veetagavara paari tunniga hävitanud tulime leitsakust tulema.
Õhtu kaheksa paiku otsustasin veel paariks tunniks jõele minna. Otsa sai sätitud oranz wäylä, punane edi, punane poppeli ja oranz hejo. Trassiks soome kalda äärde. Siin hea rahulik aerutada, palju energiat ei kulu. Päike veel üsna kõrgel ja õhk veel kuum, aerutasin letargias kaldaaluseid auke läbi käia. Olin just esimesest kosest saja meetri kaugusele jõudnud, kui punase poppeliga varustatud ritv kaks korda õõtsus. Kiirendus aerudega, kuid kala taha ei jäänud. Väga lõhe moodi see võtt küll ei olnud, pigem ilmselt harjus.
Igaljuhul oli palavusest tekitatud uimasus kui pühitud ja aerutamine muutus poole aktiivsemaks. Nii mõnigi lõhe näitas ennast aegajalt külmakapi augus, kuid näitamisega asi piirdus. Olin jõudnud teise kose kõrvale, kui järjekordset kala pinnas eemal mängimas nägin. Seekord üsna madala ääre peal keset jõge. Tõmbasin paadinina vajalikku suunda ja lähenesin kalale. Lähemale jõudes kala enam pinnas ei käinud, kuid mängu asupaik oli kenasti marsuudil ja selgelt meeles. Jõudsin lantidega õigesse kohta, kui järjekordne äratus tekitati. Ilus 7-8 kilone lõhe hüppas parempoolse ridva otsa all täissuuruses veest välja, justkui üritades ridvaotsa kätte saada. Panin voolus aerudele hoogu juurde ja surusin paadi kümme meetrit vastuvoolu nii et landid kala näidanud kohas mängiksid. Kõva viis minutit sai kõvasti aerutatud, kuid jälle piirdus teema vaid äratusega.
Umbes samal ajal otsustas korralikum harjus karbi lahti teha ja pakkus putuka otsa veerand tunni jooksul nelja normaalse suurusega kala - vähemalt mingigi action.
Aega veel oli ja nii kerisin asjad kokku ning läksin veel ühele tiirule. Pooltiirule. Kammisin üsna keskjõge oleva piirkonna läbi. Nägin päris mitut kena kala ennast näitamas, kuid tunni pärast olin sunnitud konstanteerima seda, mida kõik siinkandi püüdjad hetkel - enne juhtu midagi, kui vesi maha ei jahtu. Pool üksteist kolisin sauna ära.
Tellimine:
Postitused (Atom)