Soomes, 31. oktoober 2015

Õhtul paika pandud plaan jäi jõusse - tunnine retk koskede alla. Varubensiin paati ja kella kaheksa paiku teele. Ilm pilves ja tuuline, aga päris soe. Lubas päeva peale lausa 10 kraadi teha. Otsutasime, et otse tund aega sõita oleks liiga karm ning teeme vahepeal peatusi.

Esimene peatus juba diivani augu sirgel, mille paarisajameetrise lõigu, kus eile soomlased mässasid, läbi trollisime. Järgmisena linna piiril puidutehase all, seejärel eelviimase silla järel, kus ühed soomlased tirgutasid. Lõime seltsi. Tarmol kohe esimese viske järel paadi all pauk ja hiljem veel paar võttu, mul aga ei miskit. Kinni vist jäi korra, või midagi sellist. Pool tundi hiljem avastasin, et landil midagi nagu puudu :-)

Kulgesime edasi. Peatus miski pansionaadi taolise maja all (peab vist ülalpool linna olevatele majadele nimesid välja mõtlema) andis mulle esimese toksu. Jätku ei tulnud hoolimata värvide vahetamisest ega ka ankrupaiga vahetusest. Egas midagi, edasi. Veel paar peatust, mis mitte midagi huvitavat ei pakkunud ja olimegi koskede all. Sättisime ennast liinide alla paika. Lood nagu näitas, et oleks kedagi, jigitamine aga seda ei kinnitanud. Koht muidugi kole kivine, iga paari viske tagant oli vaja tegeleda landipäästmise aktsiooniga. Lood kala isegi näitas, aga mis kala...

Paar ankrupaika läbi proovitud võtsime sama sirge ülemise otsa ette. Ja hoppa, korraga kaugelt kerge krõps ja kala taga. Ära ole haug, ära ole haug palved loetud, ronis veest välja pea kilone koha. Vale mootoriõli oli raske vaeva nägijaks. Pommitasime edasi, kuid jätku polnud.

Viskepikkuse võrra edasi minnes veel ühe võtu sain, kui lant madalast üle randi kukkus - ilmselt haug. Kuna koht polnud vastanud meie ootustele, siis võtsime nõuks allavoolu tagasi minna ning uusi paiku proovida. Järgmise sirge peal soomlased tirgutasid. Kõuts oma paadiga ka seal seltsi pakkumas. Väidetavalt olla soomlased juba viis koha välja võlunud, loomulikult tirgutades. Meie peatus samas paigas pakkus loomulikult ümmarguse nulli.

Edasi erinevaid kohti proovides jõudsime lõpuks samasse kohta välja, kus hommikul ühe toksu olin saanud. Panime ennast ankrusse, panin oma vale mootoriõli otsa ja haakasime loopima.  Mõni vise tehtud, sõnasin just Tarmole, et mitte ei võta ja siis paadist 6-7 meetri kauguselt selline pauk, et pealelõunane uni taevasse lendas. Kala jäi korraks otsa, tundus üsna korralik, ja siis pudises ära. Krt. Tarmo pani oma suure viidika landi samale trajektoorile ning noppis kohe kala välja. 2+ kilone haug täpselt samast kohast, kus mul ära pääses. Ah et siin siis haugid, mitte kohad...

Paar viset hiljem kaugelt järgmine jõhker pauk ja ja korraks jälle väga korralik kala otsas ning jälle ära pudises. No ikka väga vanduma ajas. Peale vaikuse teket tõmbasime viskepikkuse võrra allapoole ja siis hakkas Tarmo oma hiiglasliku viidikaga mehetegusid tegema. Esmalt mingi 3-4 kilo vahele haug, mis õnneks enne kahvamist plehku pääses (eelmise haugi poolt paati toodud lima oli Tarmol selle kala  puutumise isu ära viinud). Seejärel tal mitu võttu, mis lõpuks pea kilose kohaga pidulikult päädis. Edasi aga nii vaikne kui üldse olla annab. Ei aidanud sama ala uuesti läbi kammimine ega lantide vahetused.

Proovisime veel tagasiteel eelviimase silla juurest, sain landi langedes korraliku paugu ja ei miskit rohkem. Õhtuks tulime saare alla, ma üritasin latikat meelitada, Tarmo tampis jigi. Latikat ei olnud kodus ja jigi oleks võinud ka kaevus loopida. Tulemus teadagi mis...

Kõuts pani eile õhta võrguräbala ka sisse ja korjas assortii erinevaid uimelisi - särge, ahvenat, üks koha, säinas, luts ja linask. Vähemalt midagi toidulauale...Paistab, et homme on selle aasta viimane paadisõit sellel jõel...

Tagasi Soomes, koha otsimas

29. oktoober. Kl 22.57.  Oleme mökkis. Soojas mökkis. Koskinen oli radikad sisse pannud - milline luksus. Teeme neljakesi mõned ... ja hommiku ... vara ... aga mitte hiljem kui  ... peale.

Ilm tõotab tulla heitlik. Reedel pilves ja tuuletu. Laupäev hakkab soojenema, tuul tõuseb. Vesi on jões endiselt madal, kuid pimedas tulles tundus, et mitte nii madal kui eelmine kord. Kuidas kalaga...Tamur oli nädalavahetusel käinud. Kaks päeva ja seitse kala kummalgi päeval, trollides. Kolmas päev null. Jigiga mitte kui midagi.
...
Kui ma magama läksid jäid kaks meest veel maailma asju arutama. Äratus juba enne seitset, kui Kõuts toas ringi kooserdama hakkas. Hommikused toimingud võtsid paar tunnikest aega ja nii sai kella 9st lõpuks peale mindud. Esimene retk saare alla algas üsna paljulubavalt. Togimist oli, peagi haugipoiss ka otsa ennast sõi. Kuna aga togijad tundusid ahvenad ja latikad olevat, siis liikusime edasi. Kümne märgi kitsamas kohas teine peatus ja ka siin keski justkui oli all, kuid paadini kedagi ei meelitanud.

Käisime vahepeale mökkis Tarmo võileibade järel ning peale seda suurele jõele. Ilusa maja alla. Kammisime põhikohad läbi, vaikus mis vaikus. Egas midagi, siis trollima. Järgmine pool tunnike möödus ilma ühegi võtuta. Vahet ei olnud, millise vobleri otsa sidusid... Diivani augu sirgele jõudes paistis ees soomlaste laevastik. Kokku kuus paati. Kõik tirgutasid. Üks võõras eestlaste paat ka seal hulgas. Saivad otse meie eest kaks koha, sort ei tundunud just eriti kena olevat. Teised aga nagu ka püüdsid, aga tulemusi ei märganud. Meil jigitades aga täielik vaikus. Ei ühtegi võttu. Mängisin oma vanad värvid ja mõned koledad ostetud neoonid ja kollased ka läbi - ei miskit. Jumal tänatud et koha neid rõvedikke ei võtnud, nüüd ei pea neid enam otsa panema...

Parem nullitada mitmes paigas kui ühes kohas ja nii me lõuna paiku selle püügitsooni maha jätsime. Hooga mere poole. Päikesepaneelide maja kõrval tehtud kontrollpeatus andis haugipoisi, kolme nädala eest siin mässanud latikas aga oli selle koha vist maha jätnud. Edasi mere äärde. Seal läks natuke lõbusamaks. Keskid togisid ja narrisid, paar haugipunni, kõvasti lantide kinnijäämisi ja päästmisi. Nii see aeg vaikselt kulus. Kell kaks oli meie kalakast aga endiselt tühi.

Tulemust polnud, võtsime järgmise plaani ette - trolling tagasi ja kui loodil kala nägime, siis ankrusse ning jigitama. Trollimine oli täiesti tühi tegevus, üks haugipunn terve pika-pika tee peale. Jigitamine aga loodil nähtud kala peale pakkus Tarmole pisut üle kahekilose limatuubi. Togimisi veel sekka ja mul veel üks haugitatt, kohast aga ei kippu ega kõppu.

Trollisime põõsani välja ja seejärel panime  hooga ilus majani ning kolisime videvikuks tonkatamise peale üle. Särg, nurg pika hambaga võtsid... latikas aga vaikis. Uskumatult kalavaba päev oli (kokku mul siis kuus haugipunni). Teine paat neli haugipunni ja üks kohapunni kontosse said. Ehk siis sama nutune.

Kui eelmine reis sai mõeldud, et enam hullemaks see võtt siin minna ei saa, siis ... tundub, et sai ikka küll. Ei tea mis see homne veel toob, kui vool ka veel ära kaob. Plaan tundub minevat tunnise sõidu kaugusel oleva kose suunda...