Ja ongi puhkus läbi, 26. veebruar 2023

Pühapäev. Kojusõiduks sai valitud see uus laev, My Star. See tähendas omakorda seda, et püügipäevaks jagus aega vaid paariks tunniks. Lõunast pidime juba kodutee ette võtma... Äratus kell pool kaheksa ja tunnike hiljem olime vee peal. Õigemini jää peal.

Väljas mega ilm. Päike, mõni kraad miinust, olematu tuul. Õhk seisis tardunult paigal. Tänu miinuskraadidele jäätus jääauk üsna kiirelt; samas päike tegi olukorra selliseks, et kombe hõlmad pidi lahti hoidma. Mõnus ilm. Kohe kahju, et seda vaid paar tundi nautida saime.

Alustuseks korjas Ain oma unna otsast lutsu välja. Esimene luts, mis unnalipu püsti oli ajanud. Kaalumine näitas kopikas alla 1.5 kilo. Eelmisest aastast oli Ainil rekord 1.45 kilo, seega vist uus tippmark. Täppismõõtmine ja rekordi kinnitamine pidi sõltumatute ekspertide poolt toimuma hiljem Kohilas.

Esimene püügitsoon pakkus esimese ahvena. Tõsi, väikese. Teine püügikoht andis juba kenama tulemuse. Kummalegi neli-viis ahvenat, pea ketti tulid. Siis aga augud ära jahtusid ja käima me parve uuesti ei saanud. Kuna viimaseks kalaks juhtus tulema nurg, siis võis ka olla, et tõmbasime ahvenaparve pealiku välja :-) ja parv ei osanud ilma peata enam õiget suunda hoida :-)

Kolmas tsoon pakkus tilkuvate ahvenate võtte. Auk ja ahven. Kaks tükki ühest august oli justkui keelatud. Samas kui kirpu võttis, siis ikka konkreetselt. Lööke oli käega tunda.  Kogu pidu ja pillerkaar kestis vaid tunnikese ja peale seda tekkis vee all vaikus. Kell oli kümme millegagi.

Käisime seejärel saare taga oma undasid ära korjamas - öösel polnud need kellelegi huvi pakkunud. Ja ei olnud tsoonis ka mingit kirbu võtmist,  vaid paar ahvenapunni ja üksik särg eksisid ära. Tundus, et hommikune võtt oli läbi.

Tagasiteel mökki poole sain veel ühe võtu, kuid käima enam kalu ei saanudki. Isegi maja alune nurutsoon vaikis. Enne kahteteist tulime maha ära ja pakkisime asjad kokku. Puhkusereis oli selleks korraks läbi.

PS! Kohilas toimunud kaalumine andis tulemuseks 1.465 kg. Rekordi parandus siis 15 grammiga. Nagu Bubka oma rekordite nihutamisel :-)

Tagasi reaalsusesse, 25. veebruar 2023

Kui me Ainiga jõele lahkusime, oli vaid Tõnu omale kargud alla saanud. Teised magasid. Ilmselt oli eilne värske õhk pisut liiga teinud.

Päevaks lubas päikest, kuid hommik oli nagu eile. Hall. Udu küll puudus ja tundus, et öösel jäid miinuskraadid ka vähe väiksemaks kui prognoositud olid. Igaljuhul ei pidanud undade kontrollimiseks täna haamrit kasutama.

Undade vastu polnud keegi huvi tundnud ja nii kulgesime edasi. Esimene püügipaik pakkus esimese ahvena ja nii nagu ka eile, ei tulnud sellest tsoonist lisa. Katsusin küll erinevad suunad läbi, aga tolku sellest ei olnud. Teine puhkepeatus pakkus teise ahvena ja ... tõugjapoisi. Polnudki seda liiki enne talvel jääpealt saanud.

Järgmisena juba saare taha, kus unnad olid öösel puhkust pidanud. Keegi polnud lippe kergitanud, vaid ühel oli konksu otsast elussööt pihta pandud. See-eest ootas meid ees nururalli. Nood olid ennast segi keeranud ja närisid järgmise tunni jooksul nagu hullud. Paar ahvenat ka sekka. Üks ära eksinud latikapoeg ja keegi, nii poole kilone, kes mu kuldse kirbu ära viis. Ilmselt haugipunn. Lood paar korda latikaparve välja joonistas, kuid tulemuses see kajastuda ei tahtnud.

Pidu lõppes siis kui "kolm päkapikku" saabusid. Kell oli juba üksteist läbi ka. Nende saabumise järel saime vist ainult ühe kala veel. Täielik vaikus. Ilmselgelt oli see nende kolme mõju ... Nii kulgesime edasi. Väikse haru kaudu suure jõe suudmesse.

Tee pealt sai leitud üks ahven. Suudme juures kohe esimeses augus, samas kus eilegi keegi jooksu pääses, oli korraks maakera otsas.  Mõni sekund ja läinud ta oli...

Järgmine tunnike pakkus küll päikest aga mitte kala. Ilm oli selline, et päikese käes ja tuule varjus sai kenasti praadida; samas kui varjus olles ja tuule käes istusid, oli parajalt külm. Jääaugud võtsid üsna kiirelt kaane peale. Meie kolmikutest "päkapikkudele" oli see ilm liialt ekstreemne ja juba enne kella kolme astusid nad kodu poole minema. 

Meie Ainiga jäime. Ja tasuks sain järgmise tunni jooksul neli ahvenat ja teist sama palju ära minekuid. Uus kirp oli kuidagi nüri konksuga ja nii said osad kaladest poole väsitamise ajal plehku. Võtule see muidugi hästi ei mõjunud.

Poole nelja paiku rauges seegi poolik võtulaine ja nii astusime ka meie minema. Käisime ära nii saare ees, kui ka taga. Hommikusest nururallist polnud märkigi. Hiljem kodupoole astudes üksik ahven sirge keskel eksis konksu ära, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et kuidagi kehvasti mõjus võtule see päikese välja ilmumine. Ega kodu all olev nuruauk ka millegagi rõõmustanud. Võtt oli ikka väga lahja.

Ain sai päeva jooksul kahte unnalippu lehvimas näha, kuid otsa kumbki võtja ei jäänud. Minu unnad võtsid üldse vaba päeva.

Päeva kokkuvõtteks sai ära võetud kuus ahvenat. Suurim neist 370 grammi. Ahvenaid päeva peale kokku ligi paarkümmend, nurgusid paar korda rohkem. Oli selline tavaline talvine päev, mis millegi erilisega ei eristunud. Mitte nii nagu eile.

Õhtul tegime oma saagist fileed ja Ain praadis meile õhtusöögi. Ka lutsu. See oli üle mitme aasta selline reis, kus viimaseks õhtusöögiks midagi ei ostnud. Plaan oli süüa seda mida kätte saame. Näe ei jäänudki nälga :-)