Niih, nüüdseks juba kaheksa päeva palavikuga kodus. Täna esimene päev, kus eluvaimu hakkab natuke sisse puhuma. Aknast välja vaadates tahaks kohe minna ... aga kuna ei saa, siis jääb vaid meenutamise ja unistamise rõõm ...
See oli 2004 aastal, kui väiksema pundiga (vennad Loogid ja nende sõbrad) Hiiumaad vallutasime. Minu jaoks oli see esimene kord (ja hetkeks ka viimane kord), kui Hiius kalastamas sai käidud.
Ilmad olid jumalikud, seltskond muhe. Käisime läbi nii Kõrgessaare, kui kui ka Orjaku. Säina jaoks oli veel vara, kuid särje ja kiisa jaoks mitte. Tol ajal sai kõvastik kalapäevikut peetud ja laupäeva peal on mul mustvalgelt kirjas, et välja sai võetud 65 kiiska:-) Pidi ikka olema tahtmine neid lugeda:-)
Õhtul valmistas vanem vendadest meile kiiskadest korraliku uhhaa; see oli tõesti hea; isegi minusugusele "kala mittesööjale" tundus see peale päevast värkes õhus veetmist tõeliselt maitsvana.
Teisel päeval olime Orjakul ja päeva lõpuks õnnestus ka soliidsem säinas õnge otsa saada; kuna kahva polnud, siis tuli kala korralikult ära väsitada, enne, kui teda maapeale üritasin tuua. Lõpuks kala väsis, astusin kaldapervele talle vastu, panin käe kalale alla ja ... otsustasin ebamugavas poosis jalga kohendada; niikui vasakut jalga sentimeetri võrra nihutasin, kadus toetuspind ja ma leidsin ennast jõest; kiirelt ronisin välja, kuid kala oli oma võimaluse ära kasutanud ja pääsenud. Ju siis polnud minu kala!
Tore käik oli; nüüd üheksa aastat hiljem ootab mind (juhul kui muidugi terveks saan) mälestusretk samadele radadadele. Saab siis nädalavahetusel näha, kas muru oli siis rohelisem ja taevas sinisem:-)
Ilm aknast vaadates: liiga ilus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar