Mõne aja pärast liitus minuga Viljar ja kahekesi üritasime ahvenat sööma ärgitada. Tulemused olid nutused - mõned kaootilised ahvenapunnid ... Paari tunni pärast väsisime ja kolisime ümber "siiaala" peale. Kuid ka seal oli seis sama - üks korralik "nooguti vajutus" oli ja rohkem miskit huvitavat.
Kella kaheks, kui meie poole otsutsas liikuda enamus Lennuki alla alles jäänud püüdjaid (pooled olid otsustanud juba varem lahkuda), tüdinesime sellest kohast ja seadsime sammud vimmakoha suunas.
Kolmest kuueni kükitasime mõlemad Viljariga vimma piirkonnas, kammisime läbi kümneid auke ja lohutuseks saime aegajalt ahvenapunne. Vimba ei kuskilt. Väga tühi jõgi tundus.
Kui Viljar kell kuus pillid kokku pani ja kodu poole suundus, otsustasin vantsida tagasi hommikustesse kohtadesse, et teada saada, mida need kaheksa sinna suundunud meest seal endiselt teevad.
Selgus, et seal oli kolm eraldi seltskonda. Siiapüüdjad olid välja võlunud kamba peale ühe pooleteise kilose siia; teine seltskond oli latika peale väljas ja olid kätte saanud kahekilose latika; kolmas, kaks venelast, kes ka hommikul enne meid juba seal olid, said mõned ahvenad (üks neist väga kena kaheksasaja grammine) ja ühe väikese siiapunni. Venelaste sõnul oli võttu jagunud hommikuks, päev täiesti vaikne oli olnud. Mingit üldist kala närimist siiski polnud olnud...
Päeva lõpetuseks ronis "siiaala" pealt välja kopsakas särg. Panin seejärel õnged kokku ja tulin tulema.
Kalaga oli kokkuvõtvalt nii nagu ikka öeldakse - ei olnud siis päev õige või oli koht vale või oli ilm liiga ilus või oli sääsevastne liiga punane või puhus tuul valesti või ...:-)
Aga ilm oli mega ja muidu oli tore!
Ilm: +5 kraadi, mõõdukas tuul põhjast ja idast, päike vahel mõni üksik pilv
Hommikuse ja päevase temperatuuri erinevus tekitab päeva jooksul jää peal kentsakaid skulptuure, mille eluiga ei ole just väga pikk:
 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar