Alustasime isaga Lennuki all kl 14. Rahvast jõepeal ligi kümme meest - enamus põigiga püüdjad. Jõe peal päike, olematu tuul, palav. Auke puurida ei taha; komberdasin kasutatud augudel, igimullid otsa ees. Püügivahendiks loomulikult punane kirptirk koos sääsevastsetega.
Pea kohe läks kõikidel põgimeestele saginaks - võtud, togimised, äraminekud. Mõni sai kala. Mõni mitte. Põigimeeste kamp üritas vimmaparvega koos liikuda ning suundudes puurides pidevalt ülesvoolu Sindi poole. Me isaga jäime truuks omadele aukudele. Mõne aja pärast sain ka esimese vimma. Isa samuti. Peale seda mul ei ühtegi võttu, samas kui papsil igal uuel augul kala "taob". Kogu jant kestis ligi neljani välja, kui põgimeeste elu muutus sama igavaks kui minu oma - kala võtt oli lõppenud.
Kella viie paiku otsustasin kohta vahetada ja sada meetrit allavoolu olevaid kasutatud auke külastada. Kontrollides umbes seitsmendat auku toimus võtt. Kolm tundi ei olnud mu nooguti liigatanud ja reaktsioon jäi seetõttu võtule olematuks... aga kohe järgnes järgmine ja vimb ronis august välja. Matõll ruttu alla ja teine kala. Kolmas ka kohe otsas. Kuna suurem osa püüdjatest oli vahetult enne võttu lahkunud, liitus minuga vaid üks võõras, kes kõrval oleval augul koha sisse võttis. Üllataval kombel valitses temal aga vaikus. Mul samas aga pidevalt võtud, vaid vahel tegi viie minutilisi pause, et sööma tagasi tulla.
Vimb võttis pea eranditult kõrgelt - mängides põhjast ülespoole, andis tavaliselt endast 60-80cm põhjast "märku" ja meetri kõrgusel tehtud pausil järgnes kohe ka võtt. Allpool, põhja ligidal, mitte midagi.
Kogu nali kestis pea poole kaheksani välja. Kokku sellest august 16 vimba ja kaks nurgu. Teisi liike täna ei saanudki. Polnud paha päev. Homme peab ahvenat otsima minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar