Laupäeva õhtul suur pidu - naine oma iga-aastast kahekümne esimest sünnipäeva tähistab. Enne seda sai mõni tund pühendatud jõe ääres konutamisele. Aktiivsest kalapüügist Soomes käiguga isu täis sai, nii sai saunast kaks tonkaritva haaratud ja lihtsalt jõekaldale konutama mindud. Vanamõisa alla.Tee peal mõtlesin, et võtan ikka sügavamad augud ette, üle põllu teed nähes plaanid muutusid. Madalikule, vähemalt kinni ei jää autoga...Jõekaldal miski skoda koos paadikäruga platsis, kuid püüdjaid ei ühtegi. Sättisin ennast kivisele kohale platsi. Lõunaaeg juba kergelt möödas. Läänetuul puhus jõele korraliku laine peale ja hommikul mõnusalt paistnud päike oli kuhugi ära kadunud. Vesi madal ja vool olematu. Kaldaääred suvistest püüdjatest rämpsu täis:-(
Lõpuks söödatopsi rakenduse ka sisse sain. Kotipõhjast miski poolik pakk salmo särjesööta peibutuseks segatult. Järgmine tunnike möödus imelikus rütmis - tavalist rakendust pidevalt ahvenad ja särjed segasid, söödatopsi variant aga stoilise rahuga paigal seisis, hoolimata pidevatest ümbervisestest. Selline mulje jäi, et sööt pigem kala eemale ajas. Tunni pärast sellest loobusin ja tavalise tina asemele panin. Püügipaigas pidevalt rakendus kinni jäi ja topsi põhja jätmine vaid ajaküsimus oleks olnud.
Võtte jätkus täpselt niikauaks kuni oli korralikku tuult ja lainet. Kella kahe paiku hakkas tuul raugema ja kalavõtt sünkroonis sellega. Ridvad seisid nüüd rahulikumalt paigal ja ma sain lihtsalt molutada. Jõe peal aga samal ajal paras paadiralli käis. Haugimehed pidevalt edasi-tagasi vurasid. Päeva lõpuks üheksa erinevat paati kokku lugesin. Tunne, nagu emajõele oleks sattunud. Ainuke vahe sellest, et kui lõunapool kaatrid ringi vurasid, siis siin rohkem kummikad moes. Mingi aeg skoda mehed maha tulid. Väidetavalt hommikust saati peal olid ja vaid kolme punniga maadelnud said. Ei paistnud ka teistel trollijatel just suurt rõõmupidu nägudest välja...
Kella neljaks oli tuul täiesti raugenud ja päike hakkas pilve tagant vaikselt välja piiluma. Kala tegi uuesti karbi lahti ning ahvenate sadu sai jätku. Tunnike hiljem ujus korra ka vimmaparv alt läbi. Neli korralikku ühesugust ühtlaselt õõtsuvat võttu, kaks kala käest läbi käis. Kaks plehku pääsesid. Siis aga parv edasi ujus ja ahvenad uuesti platsi vallutasid.
Mingi hetk üks tonkadest sellise hoo sisse sai, et ridva tagumine ots maast lahti rebiti. Haugitatt oli ussi nii kurku õginud, et pääses koos minu konksuga vette tagasi. Loodetavasti saab ta sellest kuidagi ikka vabaks...Sedapuhku jagus võtuperioodi kella kuueni ja katkes siis kui lõigatult. Päikeseloojangu ajal kiisad jalutama pääsesid ja sättisin ennast minekule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar