Kell hakkas juba üheteistkümnele lähenema, kui ülesvoolu uusi ankrupaiku otsides endid ühe soomlaste paadiga ühte piirkonda sättisime. Midagi nad seal eemal kahvaga vehkisid ja kahva nägemine nii kehva võtuga on justkui magnet. Panime paadi ankrusse ja ka meil läks püük hetkeks huvitavamaks. Paar võttu tuli üsna ruttu. Ahven ja haug priiküüti paadini palusid. Pikemat pidu aga ei tulnud ning peagi kolisime hoopis trollimisele üle. Ilm ka paganama vastik, külm ja tuuline, trollimine ikka mugavam püügiviis.
Trollimine ise ei andnud midagi, aga kui selle käigus kajaloodil korraga ühes ja samas augus kahte korraliku kala ekraanile joonistumas nägin, siis närv ei pidanud vastu ning endid sinna samasse ankrusse sättisime. Väheke saime pommitada, kui läks togimiseks ja ka mõningad kohapunnid tulid sügavast veest paadini. Mõnda aega oli juba üsna huvitav, kuid siis see huvi kohadel katkes. Sättisime juba edasimineku plaane, kui mingi hetk tegin viske kaldapuude alla, randi peale ja lanti randist alla kerides käis kena litter ridvast läbi. Järgmine vise jälle võtt. Aga otsa ei jää.
Mõni vise hiljem üksik ahven välja ronis ja siis Mihklil samast paigast koha. Võtte tilkus vaikselt edasi, kuid otsa ei kippunud eriti jääma. Püügi tegi jamaks aga see, et peagi oskasime enam-vähem iga viienda viske niimoodi kinni visata, et pidevalt pidime paadiga lanti vabastama minema. Osasid neist ei õnnestunudki päästa. Pool tundi mässanud, kumbki lante kaotanud, mõned kalad saanud, lõime käega - liialt kulukaks läheb juurikate vahelt neid kohapoisse välja meelitada. Oleks siis kala sort suur olnud, aga ikka need punnid ...
Jätkasime trollimisega kuni koduharu nurgani. Sealt edasi kümne märgi alla viimaseid jigitamisi tegema ja kell üks tulime maha ära. Selleks korraks siis pidu läbi. On olnud paremaid saake, aga noh saab ju ka hullemini minna. Eriti kui meelde tuletada eelmise aasta suure veega tehtud reisi, kui Mehisega nelja päeva jooksul kahe peale neli kala saime:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar