Lääne Soomes, 04. oktoober 2014

Hommikul polnud veel valgeks läinud, kui kuulen et keegi paatide juures sahmerdab. Unesegase peaga voodist välja ronisin ja vaatama läksin. Polnudki vargad - Kalev kes eile õhtul saabus, kontrollis oma paadi seisukorda ja sättis asju paika. Komberdasin majja ja panin kohvi hakkama.

Paar tundi hiljem seadsime paadid veele. Vaikselt tiksusin sada meetrit mökkist allpool oleva sügavama koha peale, et eile ostetud ja õhtul valmis seatut loodi testida. Seal peaks 7-12 meetrit vett paadi all olema. Lood näitab aga 1 m. Sättisin andurit kord sügavamale ja siis madalamale, seejärele mootorist eemale ja... mitte miskit. Nuta või naera, aru ei saa mida teha. Ja siis korraga lõi suuremad numbrid ekraanile ning hakkas pill hakkas tööle. Mitte ei saanud aru, millest selline muutus...

Esimeseks püügipaigaks sai valitud "kümne" märgi alune. Panin oma viidikavärvides silikooni otsa. Paar võtukatset ahvenate poolelt. Ma ei jõudnud veel kukaltki kratsida, kui Mihkel vastas sellele kolmikuga - haugi punn, kohapunn ja ahven. Veerand tundi hiljem vajutasime mootoril gaasi põhja ja sõitsime suurele jõele välja. Alustasime sedapuhku sealt kus eile lõpetasime. Kammisime "diivani" august allavoolu olevat ala. Paar toksu ja paar kohapunni. Külmakasti ei kippunud keegi minema. Mängisin erinevaid värve läbi, kuid sõprust kohadega saavutada ei õnnestunud. Mihkel kasutas oma fosforlanti ja miskit väga väga koledat kollast ja muudkui tegi ähvardavaid haakimise liigutusi. Kohapunnid kiusasid korralikult...

Kella üheteistkümne paiku kulgesime mere suunas minema. Paar kontrollpeatust andsid üksikuid võtte, kuid ei pakkunud põhjust pikemalt paigale jääda. Peagi jõesuudmesse välja jõudsime. Seal aga suur paatide paradiis. Seitse paati ühes rajoonis ankrus seisid ja jigitasid. Ilmselt ahvenat. Sõitsime neist mõnisada meetrit eemale, "punase" maja alla välja.  Sain vaevalt esimese viskega paar keeret rulliga teha, kui korralik toks ja normaalne ahven jõudis paadi kõrvale. Järgnes kena veerandtund, kus ahven tagus. Vähest seltsielu pakkusid ahvenatele samas piirkonnas elavad haugid ja kohapunnid.

Teine ankrupaik samas rajoonis ei pakkunud peale ahvena võttude midagi. Aeg trollimiseks tundus kätte jõudnud olevat. Voblerid paadi taha ja ülesvoolu rahvamassist eemale.

Esimesed paar kilti tiksusime ilma võtuta. Vahetasime küll lante, kuid midagi nagu ei muutunud. Lõpuks panin otsa miski valgusfoori värvides jesse, mis ometi pidi vähemalt haugilegi huvi pakkuma. Pakkus ka. Lühikese ajaga kolm võttu, kaks neist koha omad, üks punn paadini sõitis, teine väheke kopsakam ära pudises. Kolmandana nelja kilone haug korralikult lanti rammis ja peale pikka madistamist ning paadi alt läbi sõitmisi paadi veerde sai. Paar klõpsu ja vette tagasi haugi saatsin...

Asi tundus paremuse suunas liikuvat. Ühes paigas lõpuks ka ka kohasid tiksuma hakkas. Tõsi küll väikseid. Kammisime selle rajooni korralikult mitu korda läbi ja loopisime kalu tagasi. Enamus kalu kõik alla neljakümne sentimeetri...

Väsisime peagi neistki ja kulgesime edasi. Ikka ülesvoolu. Järgmised paar kilomeetrit möödusid vähe uimasemalt. Kala ei närinud, ise aga närisime võileibu. Ilm pakkus kena päikest vaheluduseks eilsele udule. Mõnus oli lebotada ... Niimoodi pool tukkudes, sain  mingi hetk oma toredast valgusfoori jessest lahti. Valasin krokodilli pisaraid ja sidusin järgmise otsa. Enam lanti põhja lähedale eriti ei raatsinud lasta. Väga vahet ei olnud. Aegajalt ikka mõni kohapunn või haugipoiss selle vastu huvi tundis.

Kella kolme paiku arvasime, et õhtune neeluaeg võiks juba kätte jõuda ning aeg oleks ikka õigete püügiviiside juurde tagasi pöörduda. Valisime püügipaigaks eilse korraliku punnide actionit pakkunud paiga. Päevad pole aga vennad ja seekord kala jigi vastu erilist huvi tundma ei kippunud. Isegi mitte siis, kui suurest vastumeelsusest hoolimata lõpuks landikarbist miskeid kärtsumaid toone otsa siduma sättisin. No lihtsalt ei võta.

Poole viieks oli meil sellest tegevusest juba nii villand, et kolisime trollimise peale tagasi. Mõtlesin, et sõidan paadiga esmalt sada meetri allavoolu ja trollime jigitamise paiga üle. Ja jälle läks andmiseks - kolm tiiru edasi ja tagasi, iga tiiruga kummalgi koha otsas. Paar tükki Mihkel kasti peitis, teised vesisesse keskkonda tagasi rändasid. Neljanda tiiru ajal said kalad vist lõpuks aru, et need jõuluehete sarnased kalad, mida me leotasime ei ole ikka loomulikust keskkonnast pärit ja otsustasid enam mitte võtta. Egas midagi, lahkusime ülesvoolu. "diivani" augus suunas. Ikka trollides.

Tee peal veel paar punni, kuniks pool tundi hiljem kohale jõudsime. Paiga peal Kalev uhkelt meile oma kilost koha demonstreeris. Sättisime samasse rajooni ... ja pool tundi hiljem lahkusime sama targalt kui tulime...

Pimedam aeg kohe kätte jõudmas kolisime meetrit paarsada allavoolu. Seal eile soomlaste paadid õhtul tirgutasid ja kalu välja tõstsid. Täna paik tühi, sättisime endid nende jälgedesse.

Esimene vise piki ranti, hõbedase viidikaga, esimene korralik pauk terve päeva peale ja viiekümne sendine koha ronis paati. Pole paha, äkki tuleb veel. Paar viset veel ranti, ei miskit. Seejärel vise nelikümne viie kraadi peale, natuke kerimist ja järgmine pauk. Otsa ei jäänud. Ja seejärel jälle tühjad visked. Mihkel samal ajal mootoriöli pildus ning kuna võtte ei olnud, siis kolis samuti heleda tooni peale üle. Peagi ka ühe võtu välja võlus ning siis samuti vaikus. Kratsisime natuke kukalt ja tõmbasime viskepikkuse võrra edasi. Jälle esimene vise ja võtt. Sama Mihklil. Mõni vise hiljem veel kummalgi paar kiusamist, ilmselt ahvenat ja jälle vaikus.

Kolmas kord viskepikkus edasi toimus juba hämaras ning tulemusi enam ei pakkunud. Trollisime kuni koduse haru ristini välja ja tulime maha ära.

Üsna nutune päev oli. Terve päeva peale vaid viis 40+ kala. Haug vast ainukene oli, kes vähegi päeva emotsioone juurde tõi. Teistel paatidel täna ka sama nutune:-(