Ja konjaki võitis..., 02. juuli 2016

Reisi alguses sai kokku lepitud, et suurima koha püüdja saab konjaki. Joone pidime võistlusele alla tõmbama laupäeva õhtul, siis kui Saksamaa Itaalia jalgpallis koju saadab. Mihkel Eestist miski Renault karbi kaasa ostis ja laupäevase hommikuse seisuga oleks selle saamiseks miskist 1+ kilosest kohast piisanud.

Hommik algas nagu ikka, hilja. Mihkel käis veel linnas kütust ja hotellis ööbijaid ära toomas. Kõik see võttis niipalju aega, et peale saime vast üksteist kopikatega. Ilm lubas soe tulla, kuid tugeva kagu tuulega.

Võtsime Ermiga esimeseks ankrupaigaks saare taguse ja peale seda trollisime kümne haru pidi mere poole minema. Haugi pulk siit ja haugi pulk sealt. Üks paarikilone konn ka kasti Kõutsile fileerimiseks. Kümne haru lõpus juba suure haru poolel tegime paar ankrupaika. Nägime kuidas soomlased ühe koha välja võlusid, ise jigitades ühest sabast ilma jäin. Koha ei tundunud olevat ja nii sai järgmine siht põõsa auku seatud.

Seal ka paar ankrupaika. Vool oluliselt väiksem kui eelmistel päevadel ja nii kannatas kenasti püüda. Võtte ikkagi polnud. Kauaks passima ei jäänud ja trollisime mere suunas edasi.

Olin eile Ermile oma ahvenavärvides jesse andnud, millega ta kohe kala oli saanud. Nüüd sama lanti leotades, peale esimest punast poid, koheselt selle põhja kinni istutas. Kuid peagi põhi ennast liigutas ja miski loom vee all liikus. Kala tuli põhja mööda ja kulus ikka jupike aega enne kui üles nõustus kerkima. Koha. Ja ilus poiss. 4.8 kilo. Ermi võttis konjaki võistluses selgelt liidripositsiooni sisse. Seda juba üle lüüa tundus ulme...

Võtsime sama lõiku veel paar korda läbi, kuid lisa ei tulnud. Kaotasin selle eest ühe oma jessedest. Krt. Tiirutamisest tüdinult lõpuks mere suunas edasi kulgesime. Kella kahe paiku jõudsime punase maja alla ja tegime seal mõned ankrupaigad. Vee all täielik vaikus, vaid üks ahven otsa kobistas.

Tunnike hiljem andsime alla ja läksime trollimisele uuesti üle. Seekord siis mere poole sõites. Madala pealt. Kui paari päeva eest oli see toitnud, siis seekord ei miskit. Vaid maru tuul ja selle saatel kohale jõudnud paras sadu, olid meile seltsiks. Õnneks sadu pikalt ei kestnud ja peagi taas päikest saime.

Tiir tehtud uuesti sügavale tagasi. Seekord siis trollides. Võtsime kahe punase poi vahelise ala ette ja tegime sellele kaks tiiru peale. Ermile üks 0.8 kilone kohapoiss, ma 1.2 ja 1.5 kilosed välja meelitasin. Lisaks mõned haugid. Samal ajal kõne ja selgus ootamatult, et Ermi oli liidripositsioonilt välja puksitud. Andrei oli 5.5 kilose välja võtnud. Põõsa august sada meetrit allapoole...

Võtsime siis ka suuna sinna ja tiirutasime natukene seal kandis. Jigi paus ka sekka, kuid meile see sügavik midagi ei pakkunud ja nii läksime veel ühele tiirule kahe punase poi vahele. Kui see ka tühjaks tiiruks osutus ja tuul mingeid vähenemise märke ei näidanud, tulime sealt tulema.

Jupike maad kihutades ja päikesepaneelide kurve alguses uuesti voblerid tööle. Võtsin seekord jõe parempoolse külje ette ja olles jõudnud võrri august pisut ülesvoolu, korjas Ermi haugipulga välja. Paarimees mässas alles kalaga, kui mul keegi ootamatult otsa kargas. Tunde järgi suurem kala. Sõitsin siduri vilina saatel paadiga jõe keskossa, et tuul paati kaldale ei kannaks ja kukkusin väsitama. Ilus kala, põhja mööda tuli, no see peab olema koha, tiksus mõttes.

Oligi. Nii suur ei olnud kui Ermi oma, aga neli tuli täis. 4.2 kilo. Polnud küll jigiga ja seetõttu mõne mehe arvates "see ei loe" (tõsi küll mõnes mõttes olen sellega isegi nõus - jigikala on see mis on see õige), kuid mõnus tunne oli ikkagi.

Tiksusime veel pool tunnikest ja seejärel vurasime jalkamängu vaatama.

Kokkuvõtvalt polnud paha päev. Meie paadis siis viis koha kokku; Koit/Andrei paadis kaks koha ja väikseid tagasi, Mihkli paadis samuti paar koha, mis ära võeti. Hauge ka sekka. Kõutsi paadis sai Kairi lõpuks oma elu esimese koha kätte. Konjak aga siis Andreile läheb.

Ja eriti hea oli muidugi see, et Itaalia koju sõitis, peale täiesti ulmelist penaltite löömist.