See oli jalka EMi aegu kui hr. Simm kutsus meid oma laiule kalu kokku korjama. Nii juhtuski, et selle nädala reedel veeretasime ennast Mihkliga Rohukülasse sadamasse kohale ja sealt korjati meid kaatriga peale. Kümme minutit hiljem panime jalad Hobulaiul maha.Kaks sammu rannast eemal vaatas vastu perekond Simmide Crusoelik majapidamine. Oli muljetavaldav - oma elekter, kaks lahedat mökkit, gaasiga külmkapp, katusealune ja pikk-pikk sild, mida vaadates tekkis tunne, et kui sillaehitus oleks paar päeva pikemaks venitatud, siis oleks see ilmselt juba mandril lõppenud:-)
Pikalt aega ei viitnud, Simm käis veel mandrilt rahvast juurde toomas ja peale seda suundusime reedeõhtusele paaritunnisele haugipüügile. Vähemalt plaani järgi. Peremees ajas oma 150le hobusele käigu sisse ja viie minutilise sõidu järel vallutasime mingisuguse lahesopi, mis oli Vormsi külje all. Väidetavalt oli sellest vetest veel eile hauge saadud.Noh teadagi nende saarlaste (või laidlaste?) jutte - usud poolt saad poolega veel petta:-)
Igaljuhul kammisime selle mõnusa kõrkjatega palistatud madala vee päris pikalt läbi. Otsisin oma landikarbist välja kõikvõimalikke "mitte koha" lante, aga kuna pole juba aastaid Eestis haugi otsimas käinud, siis enamus neist kõik sügava vee omad, mida kolmekümne sendises vees ikka ei leota küll.
Miski propelleriga varustatud lant lõpuks siiski kohvrisügavustest välja ilmus ja vandusin sellele terveks õhtuks truudust. Asjatult - hoolimata jube kihvtist mängust jäi teise poole huvi selle mängu vastu olematuks. 
Samas ega teistelgi paremini läinud. Paadi päästis nullitamisest lõpuks Mihkel, kes kahe viskega kaks "midagit" sai - esmalt koleda roosa pöörlevaga tragitud ogalik ja seejärel väike haugipulk, kelle vabastamisoperatsioon toimus kirurgilistel meetoditel pea pool tundi...Päeva lõpuks võtsime veel Jaanuse võrgu välja (7 ahvenat) ja läksime laiule õhtut nautima.
...
Öö möödus tormakalt - miski nelja paiku sai pea lõpuks padjale pandud, et peale kella üheksat juba üleval olla. Peale hommikust õllet, värskendavat ujumist ja hommikukohvi suundusime uuesti merele.
Ilm samasugune kui eile - kerge põhjatuul, pilves, kuid soe. Ilmateate poolt lubatud päikest ei kusagil. Kuna kolmekesi polnud me eriti kala saanud, siis otsustasime panustada massile ja suurendasime püügimeeskonda perepoja ja Märdiga. No kui viiekesi ka ei saa, siis siin pole kala.
Suund sedapuhku oluliselt kaugemale. Pea paarkümmend minutit sõitu. Lõpuks miski saareke, ilmselt ka kusagil Vormsi all, kus ennast ennast triivi panime. Eemal veel viis paati askeldamas. Koht tundus paljulubav - mõnusalt pikalt ja laialt madal lõik. Kive ja rohtu täis.
Algus polnud paha, sest peremees sai esimese viskega mingi punni võtma. Lisa selle aga ei tulnud ja peagi järgmisele triivile läksime. Natukene lähemale teistele paatidele. Siin hakkas lõpuks ka midagi juhtuma ja pea kõik said ajajooksul käe valgeks.
Järgmised kolm tundi veetsime samas rajoonis, vahepeale uue triivi tarbeks vastu tuult ülespoole sõites. Kala oli ennast vanarahva tarkuse kohaselt väikese saarekese allatuult kaldasse asetanud. Leidsin endale ka lõpuks ka landikastist midagi, millega midagigi juhtus. Vikrivärvides meps, millel püügi lõpuks haugide poolt pool värvist maha kraabiti. Pagan, jälle üks forellilant õhtal...Parima landi võlus kastist välja Mihkel, kelle mingi väga koleda välimusega vobler oskas kenasti kümme senti veepiirist ujuda, nii et rohi kinni ei hakkaks ja haugil piisavalt kentsakat mängu pakkudes närvi mustaks ajaks. Küsisin landi nime ka selleks, et endale sellist koledikku oma kasti mitte kunagi soetada:-)
Kella nelja paiku said kõigi kõhud piisavalt tühjaks, et kodutee ette võtta. Enne näitas Simm meile veel 3-5 kiloste haugide lahte, millest ise (jälle!) esimese viskega mingi punni otsa meelitas. Ei tea kuidas ta need punnid enda jaoks ketti ära paneb, et siis külaliste tulles see ketist landi otsa meelitada? Loomulikult selles lahes teisi kalu polnud ja sellega tegime püügipäevale ka lõpu peale.Päeva suurimaks jäi Mihkli 3.1 kilone poiss, kes madalas vees tegi päris häid sööste. Teised ära võetud haugid sellised kilo kanti. Väiksemaid kamaluga tagasi.
Võrgu kontroll andis suitsuahju peenikest lisa - latikas ja paar lesta. Kaks nurgu ka veel võrgus lisaks.
Sõime perenaise maitsva supi ära, õpetasime Simmiga Mihklit kalu fileerima (see kestis terve tund ja mitte selle pärast, et hauge oleks palju olnud...) ... ja oligi aeg lahkuda.
Äitähh pererahvale, tore oli olla!
PS! Ahjaa, lesta tonka andis 24 tunniga tulemuseks suure ja ümmarguse nulli... Ei saanud endale uut liiki kirja:-(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar