Vigala jõel, vimma sirgel, 16. juuli 2016

Eelmine nädalavahetus ja kolmapäev sai kõvasti korilusega tegeldud - seened, mustikad, kirsid, veel paar korda seened. Nüüd oli aeg vimbasid luurama minna. Õhtu kella poole viieks lohistasin ennast pudrukausiga kohale ning keerasin koogelmoogeli kokku. Sirgel paar autot ees ootamas, seadsin ennast keskele, põõsa alla.

Ilm mõnusalt soe, pea 23 kraadi, päike säras taevas, kuid tuul see eest paha paha. Täpselt piki jõge (edelast) ja hooti üsna tugev. Sööt sisse, sügavus parajaks, kärbsevastsed otsa ja püüdma. Jõgi küll üsna madal, kuid vool peaks siiski olemas olema; korgi pealt seda välja küll ei lugenud. Tuul pressis korki pigem vastuvoolu. Mnjaa, seisev värk, ei see vimmale meeldi...

Tunnike tiksusin. Paar võtu alustamise katset, null kala. Kuna sirge alumisest otsast oli vahepeal üks auto lahkunud (samal ajal oli teise otsa kolmas juurde tulnud), siis otsustasin kohta vahetada. Madala serva, tuule varju. Uues kohas uuesti sööt alla ja kõik see protseduur kordus. Lausa nii täpselt, et järgmise tunni jooksul sain ka sellest kohast kaks peaaegu võttu ja jälle null kala. Ei aidanud ka see, et vahepeal sööda maisi peale üle kolisin.

Vahepeal käis teise auto mees rääkimas oma samaväärsetest tulemustest ja konstanteerisime ühiselt, et küllap see tuul ja laine, mille tuul aega-ajalt veepeale keris, selles kõiges süüdi on. Vähemalt süüdlane oli tuvastatud:-)

Otsustasin uuesti kohta vahetada ja eelmisse paika tagasi minna. Äkki vahepeael vimmad alla tulnud. Pakkisin just asju, kui seisev kork korraks poolde masti nõksatas. Lasin korgi vabasse triivi ja samal hetkel too vaikselt vee alla vajus. Haakimine ja mõnus raskus taga, no särg see küll pole. Madistas teine pikalt pooles vees enne kui ennast näole andis. Turb kurask (*liigi tuvastamise jälle Ainile jätaks, ei ma mäleta kuidas see uime kaar pidi olema:-). Pool kilo pluss millegagi. Tuli suur suu lahti läbi vee, eks sa sikuta sellist, kui veetakistus nii suureks aetud...

Kuna madistamine oli piisavalt kära teinud, siis jätku loomulikult ei tulnud ja kolisin ikkagi sügavama poolele tagasi.

Mingi aeg vahetasin uuesti maisi kärbsevastsetega kirbu vastu tagasi. Aeg tiksus vaikselt õhtu poole ilma tuule vähenemise märke näitamata. Kolmveerand kaheksa paiku toimus mingi aktiivsuspuhang, kui nii saab öelda kolme särje kohta, kes sõna otseses mõttes magasid kirbu otsas ja oleks sinna ilmselt jäänudki tukkuma, kui mul poleks tekkinud soovi korki ümber visata. Särgede järel ka üks normaalne võtt ja päeva ainuke vimb ronis kaldale. Oli teine kudemisest veel nii räsitud välimusega, aga võitlushimu see eest juba korralik.

Veerand tundi ootasin veel, kuid parv polnud alla pidama jäänud ja sööta mul ka enam polnud, nii tulingi juba veerand üheksast tulema.

Kuidagi väga kapriisne päev oli olnud. Ei teagi kas vimb ei võtnud, või on Aimar nad siit kõik välja kühveldanud.